Teller plõksib

Eilne Nõmme-Harku 15km jooks ja mõned päevad varem leitud ülilahe Vibram Fivefingeri jalats pani netis natuke jooksuteemadel ringi surfima. Vibrami saidilt jõudsin chirunningu juurde, sealt edasi barefoot running e. paljajalu jooksmiseni, sealt edasi pose meetodil jooksmiseni. Ei teagi, mida kõike selle uue teadmisega peale hakata, aga huvitav lugeda. Käin suvel üsna palju paljajalu ja minimaalse tallaga jalanõud meeldivad hästi, võib-olla järgmiseks kevadeks tellib endale need viievarbalised, netist leidis palju kiitvaid arvustusi.

Nõmme-Harku 15km jooks oli paras pingutus. Et olen enda lõbuks 12 kilomeetriseid ringe teinud, siis vist lootsin veidi kergemat võistlust. Aga nagu ikka sai alguses plaanitust kiirem tempo võetud (küll mitte tapvalt, aga ikkagi), eriti kui arvestada, et esimesed viis kilomeetrit möödus Nõmme raskete tõusudega rajal. Kuuenda kilomeetri joogipunkti jõudsin tobedalt kõrge pulsi ja kerge meeleheitega. Siis sain oma tempo kätte ja järgmised viis kilomeetrit möödusid üsna hästi, kuigi pikad igavad sirged pole just mu lemmikud. Viimased 4 kilomeetrit oli paras kannatamine. 13 kilomeetri joogipunktist sai isegi paarsada meetrit kõnnitud. Algaja asi. Umbes seal võtsin ka kõrvaklapid peast - muusika hakkas jooksmist segama. Kurnatud keha ei tahtnud lisasegajaid.

Üritus ise oli pigem sportlaste, kui harrastussportlaste, võistluste kommentaator paistis pooli jooksjaid nende jooksustiili järgi tundvat. Enda eesmärgiga alla 1:30 joosta tulin toime. Tore ilm oli ja koju jõudes oli saun soe. Keha oli natuke nii suure pingutuse peale pahane, aga täna on vaid õrnalt valutavad sääred meenutuseks. Nii et vorm liiga kehva ka pole.

Triinu muljed samalt jooksult on üsna sarnased.

Ah jaa, mis järgmine kord teisiti teeks? Alguses hoiaks täpsemalt kinni enda tempost, sõltumata sellest, mis teised teevad. Ja eelmisel õhtul ei tarbiks ploomivein-caipirinha-millimallika combot.

Väikse pausi teeme kusagil mujal suve pikendamas. Tagasi jõudes on rollerile sületekk ja käepidememuhvid olemas, siis sõidab kuniks tee libedaks läheb. Jooksmise vahetan järgmiseks kaheks nädalaks ujumise, snorgeldamise, mägedes ronimise ja loodetavasti veel mõne veespordi vastu. Jooksukonkurentidel on seniks aega järgi jõuda ja mööda minna :)

Seniks lõbustagu teid blog.tr.ee ja minu üks uus lemmikblogi Englishrussia.com.

Aitäh Annelyle pilti eest.

Muidu laekusime Kortshulale (kellegi suvalise fotod). Ilm v6iks soojem olla, homme-ylehomme l2heb. Meri on soe. Raamatutega saime natuke petta, lootsime, et nagu tavaliselt 6nnestub paberit kohapealt osta, aga Dubrovnikus normaalset raamatupoodi leida ei 6nnestunudki, Kortshulast leidsime Rough Guide'i abiga v2hemalt baari, kus book exchange k2imas. Sealt ostsime ainsa ingliskeelse 2ra.

Natuke on kallim, kui arvasime, aga toit on hea, vein on parem ja vaated v6rratud. N2iteks praegusest 66majast otse vanalinnale, lahele ja yle lahe paistvale poolsaarele. Kui ilm lubab, siis s6idame homme sinna 961 meetrist tippu vallutama. Elinal on selleks tarbeks head libedad jalan6ud kaasa v6etud. Rohkem plaane pole, viimane 66maja vaid Dubrovnikus olema, improviseerime.

Hommikul jalutasime suvalisse rannahotelli sisse, korjasime rootsi lauast s66davat kokku, vaatasime natuke otsivalt ringi, et kas kellelegi maksta kah 6nnestuks ja l2ksime 2ra m2ge ronima. 6igupoolest oleks nagunii olnud kriminaalne selle munapudru eest midagi maksta.

Aga ma nyyd l2hen, see avalikus internetipunktis porno surfimine on natuke friiki v2rk.

Viimased 3 päeva on möödunud märksõna "kuurort" tähe all. Hvar (linn, mitte saar) on nagu meie Pärnu ainult parem ja edevam. Jahid on siin umbes nii suured nagu Hiiumaa praamid, majanaabrite põhjal käib pidu igal ööl neljani ja ilm-vesi on piisavalt soojad, et rahulikult 30 minutit järjest maski ja toruga vees ringi solberdada. Ajas juba kadedaks vä? :)

Vaata suuremat Hvari ala kaarti

Välismaa ajakirjad tuletasid meelde, mis tähendab "huvitav ajakirjandus" ja koju jõudes tuleb ilmselt värskendada The New Yorkeri tellimust ja ilmselt lisada ka Time ja võib-olla veel midagi. Korraliku raamatupoe leidmisega oleme aga püstihädas. Shopping Center tähistab paari pisipoe kogumit - armsalt pretensioonikas. Ise pole vist üheski poes peale toidupoe sees käinud. Pole midagi vaja ja mul pole ka väga harjumust mingit meenet koju tarida reisidelt. Tore, kui oleks vahepeal mõne sõbraga kohtuda, kevadise Itaalia reisi tegi see just hästi lahedaks. Järgmise reisi tahaks vist kuhugi Aasiasse sihtida, v6ib-olla mõnede sõpradega koos...

Homme proovime kuhugi poolveealustesse koobastesse sisse murda. Peale seda Brac ja Split ja lõpuks paar päeva Dubrovnikut. Seekord on pigem turismikeskuste reis. Mitte halvas mõttes.

San Remo kohta ei tea, aga Spliti laulufestivali kohta l2heme peatselt kohapeale ja asjaosalistelt uurima. Ei oska 6elda, kas j22me sinna reisi l6puni v6i ehmatab 220 tuhat elanikku peale v2ikelinnade kylastamist 2ra ja p6geneme pisematesse kohtadesse tagasi.

Vahepeal on t6eline supelsaksade elu j2tkunud. Eile istusime hommikul m6nusa v2ikelaeva laele maha ja s6itsime paari tunni kaugusel asuva Visi saareni, kus kohalikud kuulsused - vennad Roheline ja Sinine Koobas. Esimesse lasti ujuma, teise mitte. V2ga vinged on m6lemad. P2rast j2i aega m6ned tunnid Visi saarel ringi jalutada, siis parajalt rulluval merel koju tagasi s6ita. Kylgtuul pani laeva p2ris h2sti k6ikuma, tekitas veidi elevust ja petlikult enesekindla merekaru tunde. Ah jaa, p2eval anti samas laevas kala kah syya. Selline paketikas siis.

Visile v6iks vist tagasi kyll minna, kuidagi pikemaks ja saarele 2ra kadudes. N6iteks kui ma 65 olen.

Ah jaa... kui Horvaatiasse reisima oled tulemas ja just turismhooaja k6rghetkel (juuli-august) siia ei satu, siis 66maja p2rast ei pea muretsema. Silte "Sobe" ja "Apartmani" leiab igal pool. Lisaks on laevadel ja bussides vastas samade siltidega vehkivad t2did, kes sind enda juurde meelitada pyyavad. Dubrovnikus kasutasime sellise teenust ja saime heas asukohas, aga natuke pimeda toa vanalinnas. Kortshulal helistasime yhte Rough Guide'i pakutud kohta ja saime imelise merevaatega toa. Hvaris lykkasime bussijaamas t2did laiali ja k6ndisime lihtsalt natuke kesklinnas ringi kuni sobiva koha leidsime. Kohta pidas t2di, kelle nimi oli ilmselgelt Ookei Noproblem.

Inglise keelt pursivad ysna k6ik, kuigi paar s6na saksakeele oskust ei tule kahjuks. Horvaatia keel pole nii h2sti kylge j22nud, kui kreeka v6i itaalia.

Ja Hvaris s66ge "Mama's midagimidagi" nimelises kohas, seal on k6ige lahedamad ettekandjad ja hea s66k.

Tagasi. Õnneks hakati täna ka kütma. Pilte näitab seekord Tüdruk.

Hommikune jooks polnud just kergeimate killast. Ei tea, kas ma ikka tõesti pole hommikul sörkija või on kahenädalane sörgipaus-puhkus koos rohke saia ja veiniga tõsisemalt mõjunud. Nike'i jubina Tallinna unustamine tegi üllatavalt palju tuska, iPodi olen suutnud kuidagi muusikast täiesti tühjaks teha ning pulsivöö (sai hiljuti Suunto spordikell ja pulsivöö soetatud, kunagi pikemalt) ei tahtnud kuidagi südamelööke üles leida. Kuniks meenus, et kuiva naha pealt ei saa ta signaali-infot kätte.

Tõi korraks pähe mõtte, et mis cyborg ma selline olen, kes enne jooksma minekut ennast erinevat elektroonikat täis riputab...

Luunja ja Uus-Ihaste piirkond kinnitas veelkord jooksueelistusi - pikad sirged maanteed ei motiveeri, pehmed ja käänulised metsarajad on palju nauditavamad - samm ja hingamine lähevad kergeks.

Pühapäeval on hooaja viimane Xdream. Peale seda plaanis Spordimeditsiini Sihtasutuses natuke konsultatsioonis ja uuringutel käia. Üks vana vigastus annab veidi tunda ja enda tervislikust seisundist tahaks rohkem teada. Liiga pikk paus on eelmisest korrast jäänud.

Lõpetuseks paar Mareki spordiblogist leitud linki: 100 soovitust algajale jooksjale, 10 algaja jooksja põhiküsimust, jooksumotivatsiooni.

Esimesel nädalal oli see vaid õrnalt kriipiv kahtlus, aga reisi lõpuks ei jäänud muud üle, kui tõdeda - Horvaatia on Läti! Teine Läti. Me poleks muidu aru saanudki, aga nad unustasid keele ära muuta. Kõik räägivad läti keelt seal.

Ma kujutan ette, kuidas nad nii Lätis kui Teises Lätis õhtul veiniklaasi taga istuvad, kiire pilk üle õla, et turiste lähedal poleks, ja siis pihku irvitavad "Eheee, eestlased arvavad, et meil pole ühtegi saart. See räimesõda oli ikka eriti geniaalne nali." Endal on Vahemeres sinna 1200-1300 saare kanti.

Aga tõsisemalt - ei teagi, mis reisist veel kirjutada. Kui keegi plaanib veel sel sügisel või järgmisel kevadel-suvel minna, siis võib julgelt kommentaaridesse küsimusi lisada, vastan hea meelega. Natuke sai juba muljetatud.

Tänane Moostes toimunud Xdream läks tiimil paradoksaalsel kombel suht kehvasti ja samal ajal üpris hästi. Vahepealsed äpardused lõhkusid moraali päris korralikult ära, aga pusisime edasi, aitasime viimases rattasõidus üksteist hästi palju ja saime lõpuks segatiimidest 15nda koha (esialgsed tulemused hetkel). Eelmisel etapil olime näiteks kohal 22. Igasuguste "oleksitega" oleks aja veel 20-25 minutit parema saanud ja esikümnesse end ehk võidelnud. Äpardustest allpool pikemalt.

Keskmine pulss tuli lõpuks 158, kaloreid põles 3900 ja rajal olime 4:50:57. Rattaga läbisime 38 kilomeetrit, jooksu pikkust ei tea, sest iPod lülitas ennast ise salaja pausi peale... Alguses rattas ja hiljem metsajooksul oleks ehk tugevamini jõudnud, kanuus ning lõpuks rattas enam mitte. Kanuu läks ülihästi, jõudsim ninas terve tee tugevalt tõmmata, Martin roolis hästi nii et liikusime otse ja kiiresti.

Kuna nibu-teema on parajat elevust tekitanud, siis tegin kiirelt SMS-teenuse, mille abil saab tellida värske info selle kohta, et kas Telleri nibud valutavad või mitte. Selleks tuleb sõnum INFO NIBUD saata numbrile 1311. Sõnumi hind 5.-

Kevadest saadik olen Nike+ vidinaga 250 kilomeetrit jooksnud. Kokku 41 korda, keskmiselt 6,14 kilomeetrit korraga ja tempoga 6:27 minutit kilomeetrile. Isegi sellekohane uhkustamissertifikaat anti.

Tänane jooks: 6,65 km, 43:37, 6:33 min/km, keskmine pulss 148, maksimaalne pulss 159.

On vist jah ära spordiblogiks muutumas siinne leht, aga ju siis on elus selline faas :)

Järgneb tavaline nädalavahetuse ringvaade.

Vanaema juubel oli hea võimalus eralasteaed avada ja paar tundi 5-6 pägalaga rahmeldada. Mul lastega klapib, tundub, et neil samuti. Ka häbelikud sulavad lõpuks üles ja üllatavad käe pihku pistmisega. Saime sõbralikult kiigejärjekorra korraldatud ja jooksuvõistlused peetud. Entusiastliku plaani "jookseme nüüd sinnani", ise kõrvalküla majadele viidates, suutsin siiski maha laita.

Onulastega, kellega koos lapsepõlvesuved möödusid, oli jälle tore korraks kokku saada ja näod üle vaadata. Lugesime kokku, mu vanaemal on 13 lastelast. Lapselapselapsi on esialgu veel vähem. Ah jaaa... tundub, et paljud sugulased käivad siin lugemas, tere-tere :)

Tartu automessil käisin. Autopede nagu ma olen, eksju. Kõige ilusam oli punane auto. Defenderi tagaistmed on ikka nali, Minisid polnud ja tshikid autodel ei aelenud. Paar päris kenasti restaureeritud uunikumi oli. Siis läksime hoopis Tinni-Intsu aeda õunu sööma.

Ja kolmas "eriti tihti ei tee" asi nädalavahetusest seondub arvutimängudega. Nimelt sai eile õhtul alustatud mänguga World In Conflict ja hommikul kella 5:millegiks sai üksikmängija osa läbi. Täitsa tore oli vanu aegu meelde tuletada. Oskused on selgelt kängunud, kõiki mängu aspekte ei suuda meeles pidada, kiirest reageerimisest rääkimata. Kerge raskustasemega sai just paraja toksimisega läbi. Mängu võib soovitada küll - hea mängitavus, sobivalt balansis kampaaniad ja üksused, põnevad kaardid.

Jooksmas on Tartus tore käia. Kui Tallinnas püüan leida suuri parke ja loodusjuppe, kus sörkida, siis Tartus käin hea meelega mingites linnaosades, sest see on võimalus näha, mis vahepeal muutunud.