Suve alguses lootsin vaikselt, et jõuan soojadel kuudel ühe uue suvespordialaga tutvust teha. Läks veel paremini, lisaks veelaudamisele e. wakeboardingule sain nüüd käe valgeks ka purilaudamises. Esimese õhtu üsna tuulevaiksel lahel oli hea purje püsti tõstmist ja pööramisi õppida, teise päeva algaja jaoks parajas briisis juba ka sõidumoodi liigutusi proovida. Kohati kippusid lauad ära lahe teise serva triivima, seal tuli mängu ka sõbralik lainetus, mis piki lainet sõitmise (kindlasti on selleks mingi kindel termin, aga ma ei tea neid) parajaks pähkliks tegi. Õhtu lõpuks õnnestus erinevad õpetussõnad ja katsetused peaaegu normaalseks triivimiseks kokku kleepida. Aitäh Linnarile, et ta kogu selle träna randa vedada viitsis ja väsimatult algajatele põhitõdesid selgitas. Kaugele ära triivinud katsetajate koju toomisest rääkimata.
Mõnusat jagus nädalavahetusse veel - rannavolle, tünnisaun, 500 kilomeetrit rolleril. Rannapeo korraldasime samuti üsna juhuslikult. Reede õhtul merest purjelaudu välja tirides pani keegi surfmobiilist muusika tiksuma, teised vedasid metsast natuke puuronte ja tegid lõkke ja kolmandad tõid päris laagrist juua. Tulemus oli see, et rannas käis kella 6ni minu mälu järgi üks firma parimaid pidusid. Nappide vahenditega (läpakas + iPod + suvalised arvutikõlarid + lõke + diskovalgustus a la autotuled) saab palju.
Hmm... aga kirjutama ajendas see tunne, mis täna varahommikul randa kõmpides oli. Tõmbasin kopsud sügavalt mereõhku täis ja keha tahtis justkui rõõmsalt natuke suuremaks suruda ennast. Nagu kasvaksin. Teate, kuidas kevadel taimed ennast talvisest kestast välja ajavad, kõik pakatab ja kui hästi vait olla, siis kuuleb, kuidas nad krudisedes ennast suuremaks ajavad. Vot täna hommikul oli selline tunne.
Homme hakkan nahka ajama.