Teller plõksib

Suve alguses lootsin vaikselt, et jõuan soojadel kuudel ühe uue suvespordialaga tutvust teha. Läks veel paremini, lisaks veelaudamisele e. wakeboardingule sain nüüd käe valgeks ka purilaudamises. Esimese õhtu üsna tuulevaiksel lahel oli hea purje püsti tõstmist ja pööramisi õppida, teise päeva algaja jaoks parajas briisis juba ka sõidumoodi liigutusi proovida. Kohati kippusid lauad ära lahe teise serva triivima, seal tuli mängu ka sõbralik lainetus, mis piki lainet sõitmise (kindlasti on selleks mingi kindel termin, aga ma ei tea neid) parajaks pähkliks tegi. Õhtu lõpuks õnnestus erinevad õpetussõnad ja katsetused peaaegu normaalseks triivimiseks kokku kleepida. Aitäh Linnarile, et ta kogu selle träna randa vedada viitsis ja väsimatult algajatele põhitõdesid selgitas. Kaugele ära triivinud katsetajate koju toomisest rääkimata.

Mõnusat jagus nädalavahetusse veel - rannavolle, tünnisaun, 500 kilomeetrit rolleril. Rannapeo korraldasime samuti üsna juhuslikult. Reede õhtul merest purjelaudu välja tirides pani keegi surfmobiilist muusika tiksuma, teised vedasid metsast natuke puuronte ja tegid lõkke ja kolmandad tõid päris laagrist juua. Tulemus oli see, et rannas käis kella 6ni minu mälu järgi üks firma parimaid pidusid. Nappide vahenditega (läpakas + iPod + suvalised arvutikõlarid + lõke + diskovalgustus a la autotuled) saab palju.

Hmm... aga kirjutama ajendas see tunne, mis täna varahommikul randa kõmpides oli. Tõmbasin kopsud sügavalt mereõhku täis ja keha tahtis justkui rõõmsalt natuke suuremaks suruda ennast. Nagu kasvaksin. Teate, kuidas kevadel taimed ennast talvisest kestast välja ajavad, kõik pakatab ja kui hästi vait olla, siis kuuleb, kuidas nad krudisedes ennast suuremaks ajavad. Vot täna hommikul oli selline tunne.

Homme hakkan nahka ajama.

Eelmisel nädalal Londonis käies tuli tahtmine mobiili andmesideteenuseid katsetada, aga O2 võrgus ei hakanud asi üldse tööle. Nädala lõpus sain Tele2 klienditeeninduselt eluliselt vajaliku info, mille siinkohal endale meeldetuletuseks (ja teistele äkki abiks) ära toon. Kiirkokkuvõte: kõige soodsam megabait on Orange'il, aga kõige täpsem arvepidamine Vodafone'i võrgus.

Tele2 puudub GPRS roaminguleping Suurbritannia O2 võrguga. Suurbritannias saate kasutada GPRS/3G järgmistes võrkudes (hinnakiri lisatud):

T-Mobile
MMS - 4.00 EEK
Ühe MB tasu MB - 364.75 EEK
Andmeside hindamise täpsus - 10 KB

Orange
MMS - 4.00 EEK
Ühe MB tasu - 114.69 EEK
Andmeside hindamise täpsus 10 KB

Vodafone
MMS - 4.00 EEK
Ühe MB tasu - 184.08 EEK
Andmeside hindamise täpsus - 1 KB

Meie programmijuhil Kadril varastati eile Tallinna autobussijaamas sülearvuti. Ta oli R-Kioskis ostmas, kui üks naine tema vutlaris MacBooki ära tõmbas ja minema jooksis. Kadri üritas talle küll järgi joosta, kuid ei jõudnud. Politsei ütles telefonitorru, et bussijaama nad asja uurima ei saa tulla - liiga palju kohti, kuhu varas võis põgeneda.

Mees varastas arvuti, tõi kogemata tagasi*

Kadri sai tänu ülilollile vargale ja IM Arvuti abivalmis töötajale oma läpaka 12 tundi hiljem tagasi.

See on Eesti, kus puudujäägid ei ole niivõrd ainelist (erinevalt nn. Teisest Eestist), kuivõrd mõistuslikku laadi. Kus meedia on loobunud harija rollist ja langetab ennast mingi müütilise Keskmise Lugeja tasandile, et ots-kasumiga kokku tulla. Kus kõneisikuteks, arvamusliidriteks, on tehtud ilmatüdruk ja lembesüldilõõritaja. Sest nemad lähevad Sihtgrupile korda ja Sihtgrupp on kogum, mida on arvuliselt enim, mass. Kus Põhiseaduse Pilsner on “jummala normull” ja andekas asi. Loodud koostöös Justiitsministeeriumiga (sic!. Või noh, parem kui Haigekassaga). “Sõida end kaineks” võiks veel reklaamlauseks panna, oleks “täislaks”.

Pagana ilusti öeldud, edasi siin: Estee-kusipea e. Kas me seda Eestit tahtsimegi? A toda?

siimteller-ät-mac.com
siimteller @ mac.com
siimteller[teadküllmis]mac.com
minumeiliaadress, aga enne nägemist pead kehval pildil oleva sõna sisse toksima.

Tüütu, mis? Miks ma ei saa neil aadressitel lihtsalt klikkida, et kirja saatma asuda? Teemaks siis klikitavad meililingid ja miks kodulehtede omanikud neid vältida püüavad. Või õigem oleks öelda - paaniliselt kardavad.

Spämmibotid on tüütud programmijupid, mis internetilehti läbi kammivad, et sealt meiliaadresse leida. siimteller@mac.com kujul olevad aadressid on neile lihtne saak ja tulemuseks minu e-posti aadressi lisandumine kümnetesse spämmilistidesse. Mis, me kõik teame, on väga paha, eksju.

Lahenduseks ongi inimesed välja mõelnud, et kirjutame aadressi kuidagi natuke teistmoodi, siis ei saa vaene robot aru, et tegu meiliaadressiga. Ma ei tea, kui tõhus sellise käitumise eri lähenemised on, aga kasutajana tean, et jube tüütu, kui ma ei saa meiliaadressil klikkida, vaid pean mingit keemiat tegema. Eraisiku kodukal on ehk mõistetav, et see on kõige lihtsam lahendus, aga firma kodukal näitab see vaid puhtalt firma laiskust ning probleemi kasutajate/klientide õlgadele veeretamist. Eesti ettevõte - ära ole palun nõme, aitäh.

Kaks soovitust:

1. JavaScript või Flash - ilus klikitav meiliaadress kodukalt, kuigi natuke nikerdamist, et see sinna välja saada. Wired õpetab.
2. Korralik e-postiteenuse pakkuja, mis spämmi enne sinu postkasti jõudmist ära kaotab. Ma olen aastaid oma erinevaid meiliaadresse avalikult ja ilma mingisuguse turvata netti riputanud, aga minu postkasti jõuab päevas e. üks-kaks spämmkirja. Kasutage näiteks Google'i Gmaili.

Suve tõttu uue koduka tegemine eriti ei edene, natuke olen vaid visuaalile mõelnud. Mingit tõuget on ju disainerile vaja, et kusagilt kinni hakata joonistamisel.

Nagu kirjutasin, siis mingi retrolook võiks õigel olla:

Vespast ja Fiat 500-st inspireeritud, 60ndaks juubeliks võite mulle selle Vespa esitulest inspireeritud lauakella kinkida.

Fiat 500 ja Mini oma uus-retro stilistikaga meeldivad samamoodi.

New Yorkeri kaanepildid meeldivad oma detailidega. Seal on samamoodi läbiv retrojoon, aga seinast seina - mõned on visuaalselt hästi lakoonilised, teised just hästi detailirohked, et jupp aega annab vaadata ja ikka leiad uusi asju.

Siis jäid veel ulmelised USA vanad autod näppu. Mul on paar Tascheni pildiraamatut, mis USA 40-60ndate ajakirjadel põhinevad, kus siis tulevikust suure hooga unistati. Et rakettidega tööl käimine, tablettlõunad ja pilvelõhkujad. Tolle aja entusiasm ja usk heas ulmetulevikus huvitab, visuaal siis sinna juurde.

Joonathan arvas selle peale, et paneme praegusele kujundusele Phantom Corsairi pilti etteotsa ja ongi olemas.

Aga kogu sellele retroasjale teiselt poolt vastu peened modernsed disainijooned a la Momo ja Nexxi kiivrid või Tokyo Flashi kellad.

Miks ma lihtsalt ei ütle "mulle meeldib sinine ja ümarate nurkadega, tee selline"? Sest ma ei tea, millist ma tahan ja disaineril poleks eriti põnev kah. Küll aga tean ma, millised asjad mulle meeldivad ja silma särama panevad. Kuigi siin on päris mitmed viited autodele ja mootorrattaga seotud asjadele, siis ma ei taha, et kodukas oleks mingi autofänni oma. Nende kaudu on mulle lihtsam väljendada seda suunda, kuhu kujundaja vaadata võiks.

Klassikaminutid.

Mulle pole Anne Veski kunagi eriti meeldinud. Aga täna hommikul tobemuusikat surfides leidsin väga mõnusa estraadiloo, Anne välimuse järgi päris ammustest aegadest.

Järjekordne Xdream seiklusspordi etap seljataga. Keila-Joa ümbruses toimus. Võib-olla kunagi pikemalt, hetkel endale mõned märksõnad:

- Mõlema tiimikaaslase kukkumine.
- Ratastega jõgede ületamine ja järskudest liivakallastest üles ronimine.
- Kanuu läks/sõideti esimest korda elus kummuli.
- Kripeldama jäävad vead orienteerumises. Ei tohi teiste järel kimada, kõhutunne teab paremini.
- Vales järjekorras võetud punktid (jälle!). Piinlik. Õnneks ajakaotust vaid kuue minuti jagu.
- Triinu "kuule-mees-ma-viskan-su-siit-mäelt-alla-jõkke" nägu, kui ta kuulis, et punktidega segadus.
- Tuleta meelde, milline on males lipp ja milline kuningas. Maksis lisaülesandel liiga palju aega.
- Nõgesed torgivad jalgu täpselt sama moodi nagu lapsepõlves. Kuidagi tore tunne.
- Tuttavad stardis, rajal ja finishis. Xdream on õudsalt hea fiilinguga üritus.
- Üksteise aitamine.

Äkki oktoobris 8-tunnisele Rogainile.

Lisa: Võistlusest kirjutavad ka tiimikaaslased Triin ja Anneli. ETV-s 30-sekundiline klipp.

Tema blogi jälgin, kuna tundub, et seda jälgivad paljud teised. Kui ta mingi teema käsile võtab, siis kohe viidatakse talle. See ongi kumuleeruv populaarsus. Hea asjana leiab tema blogist palju häid linke ja viiteid erinevatele teemadele. Puudu jääb originaalideedest(ei ole seni, kuni mina jälginud olen millegi uue või üllatavaga välja tulnud) või tõsistest teemakäsitlustest.

See on minu kohta ja vähemalt blogi koha pealt üsna täppi. Selline autor, mis käite siin? :)

Umbes poolteist kuud tagasi panime paari sõbraga jooksusussid joonele ja võtsime eesmärgiks võimalikult kiiresti 150 kilomeetrit läbi joosta. Kohtunikuks Nike+ jubin, millest varem kirjutanud olen. Vahelduva eduga oleme jooksmas käinud ja kuni eilse õhtuni tundus, et võidu võtab Liisa, kes kõige regulaarsemalt sörkimas käib. Siis otsustas Jens oma vahepeal üles laadimata 60 kiltsa nike.com-i saata ja oligi võistlus läbi.

Mul endal liiga kehvasti ei läinud, aga millegagi hõisata kah pole. Paarkümmend kilomeetrit Liisast ja Jensist taga. Enda tavalisest koormusest kuhjaga rohkem muidugi. Asi on distsipliinis - oleks paar korda rohkem jooksmas käinud viimase pooleteise kuu jooksul ja olekski ise ära võitnud. Aga ilma omavahelise võistluseta oleks kindlasti motivatsiooni vähem olnud. Plaanime korrata.

Viimane Keila-Joa Xdream andis jälle indu juurde, järgmisel päeval käisin tegin 12 km tiiru ja tahtmine samal lainel jätkata. Sügisjooks meenus, et võiks seal ju 21-se tiiru teha.

Pidasime kiirelt Jensi ja Liisaga aru, et hea meelega jätkaks üksteisega jooksmises konkureerimist ja motiveerimist, aga seltsis oleks segasem ja rohkem on ägedam.

Ehk kui sul on Nike+ tossud koos vajaliku sensori ja iPodiga ning sel moel läbitud vahemaade kohta arvet pead, siis tule kampa meiega võidu jooksma. Selleks pole muud vaja, kui mulle oma nike.com-is registreeritud meiliaadress saata (siimteller@mac.com või Skype:teller) ja lisame sind konkurentsi. Skype'i üle on hea suhelda grupivestluses, Jens nõus igasugu jooksunõu andma, sest ta treenib siin maratoniks parasjagu.

Aga äkki töötab see jubin siin allpool kah, saad kohe liituda.

Kui liitud, siis kirjuta kommentaari kah, et kes oled, kus jooksed, mis tasemel jooksed, mis eesmärk.

Mina olen Teller, kevadel hakkasin jälle tõsisemalt jooksma, et Xdreamidel rohkem võhma oleks. Tavaliselt jooksen 6-8 kilomeetrit, keskmise tempoga 6-6.10 minutit kilomeetri kohta. Enamasti üksi, aga vahel koos mõne sõbraga, sest kahekesi on toredam. Peamiselt jooksen Kadriorus või Pirita metsas, viimasel ajal olen tossud ka tööreisidel kotti pistnud.

Viitasin eile Textads.ee saidile koos kommentaariga, et tegu kodumaise Google Adsi konkurendiga. Õhtul kirjutas Jüri Kaljundi, kes mind parandab:

Textads.ee on Poola AdNeti, Baltikumi ja Poola ühe suurima online-meediaagentuuri teenus, mis juba Lätis-Leedus textads.lv/lt nime all toimib. Mulle textads.ee väga meeldib... /.../ Kahju, et Klikivabrik.ee oma asja sama tõsiselt ei aja - puudu on lihtne online-liitumine saidiomanikule ja reklaamijale, väga avalik pole hinnakujundus reklaamijale ega saidiomanikule. Samuti kui Textads.ee on endale saanud pinnad suurimates Eesti veebisaitides, siis Klikivabrik jõuab täna vaid väga väikese kasutajaskonnani.

Jüri vihjas, et järgmises Digis kirjutab ta samal teemal (+ metrix.ee vs. mediaindex.ee)

Kevadel käis Horvaatias vanem õde, täna läksid vanemad ja vennapere, mina ja Tüdruk üsna peatselt järgi minemas. Ei olnud kuidagi planeeritud, lihtsalt sattus kokku niimoodi. Oma puhkuseplaanide tegemisel järgisime eelmise aasta õnnestunud Kreekaskäiku. September oli ideaalne - turismihooaeg lõppemas, öömaja vabalt saada, hinnad langemas ja meri soe. Horvaatias peaks kordusetendus olema.

Igatahes, eile laekus kogu see kamp õhtul meile, hästi tore oli pea kõiki (väikeõde puudu) koos näha. Eriti muidugi venna pägalaid. Nad jäid ööbima kah, mis tähendas, et hommik algas 5:30, et putru keeta ja kõik ilusti lennukile saata. Tagasi magama mineku asemel imetlesin päikesetõusu, panin jooksuriided selga ja läksin inimtühja Kadriorgu sörkima. Laenatud pulsikell ütles, et tavatempol lööb süda 150-160 korda minutis. Kõik on hästi.

PS. Ma proovin ikka need aastatagused Kreeka fotod kah millalgi galeriiks tekitada :)