Teller plõksib

Argo Ideoni “Revolutsioon pöörab veebielu pea peale” ja Tallinna Kristjani reaktsiooni “Ekspress kirjutab web2.0 teemal” võiks üsna põhjalikult kommenteerida, aga üsna õhtu juba…

Selles valguses võib tunduda hämmastav, et Eestis, kus on toimunud juba teised e-valimised, Riigikogu debatid kantakse veebis üle kogu ulatuses ja seaduseelnõude menetlust võib järgida internetis enam-vähem katkematult, on päevapoliitika tegemisel veeb peaaegu kasutamata ressurss. Oma kodulehekülg või blogi on seni üksikutel Riigikogu liikmetel ning pärast kevadisi parlamendivalimisi on osa neistki ämblikuvõrku kasvanud. (Argo Ideon)

Härrad poliitikud tegid väga lihtsa arvutustehte - Edgar Savisaare aasta algusest kogutud 94875 lehevaatamist on umbes sama palju kontakte, kui koguneb ühel õhtul paari telereklaami näitamisega. Et enne valimisi on oluline ennast võimalikult paljudele näidata (mitte oma mõtteid ja vaateid selgitada), siis on tele oluliselt efektiivsem. Maksab rohkem, aga tulemus on kohene. Ajaveebi peab kirjutama kuid ja aastaid, et see vilju kandma hakkaks, praegu konkureerib härra Savisaar kellegi üldsusele tundmatu Siim Telleriga, kelle kodulehte on aasta algusest paarkümmend tuhat korda rohkem nähtud.

Siit tuleb järeldada, et senised, “vana veebi” kasutaja oskused jäävad õige varsti ebapiisavaks. Lõviosa 768 000st Eesti internetipruukijast vajab lisateadmisi. (Argo Ideon)

Kui noorem generatsioon on ajaga kaasa liikunud ja osaliselt web2.0 lahendused omaks võtnud siis vanem kogukond olles nõuka aegse kasvatusega ei suuda seda tihti mitte teha. On neil ju teada kui asi töötab siis ta töötab pikalt nii ja ta ei muutu. Kui läheb katki siis parandame mitte ei osta uut või lähene probleemile teise külje alt. (Tallinna Kristjan)

Üpris vägivaldne järeldus. Inimene on väga edukas õppiv süsteem, eriti kui tal selleks kas soov või vajadus. Ei vaevu minagi uut lahendust või tehnoloogiat endale selgeks tegema, kui ei näe sellest endale tulu tõusvat. Ja ma olen kindel, et veebimeistrid teevad kõik endast sõltuva, et nende lahendused oleks ülilihtsalt kasutatavad ning õppekurv võimalikult lihtsalt ületatav. Vaevalt, et revolutsioonilist õppeprojekti arendama tuleks hakata.

Aga üldiselt, mis te sellest terminist “web 2.0″ ikka torgite. Aasta tagasi oli tore vastavat diskussiooni järgida, aga palju mõttekam on oma vaimujõudu kulutada sellele, et mõelda, mida inimesed veebi kasutavad ja kasutada tahavad, ning kuidas kasutajakogemust (userexperience i.k.) mõnusamaks teha, kuidas muude teenustega siduda nii et lisakasu tõuseks. Kutsugu teised seda kuidas tahavad.