Teller plõksib

Aastaid tagasi, kui olin värskelt lumelauaga sõitma hakanud, sai veidi uuritud ka veelaua (wakeboard i.k.) võimalusi Eestis. Ikka selleks, et laudamise vahele jääv periood liiga pikaks ei veniks. Kuidagi jäi aga konkreetne Pärnusse asja uurimine pooleli ja nii leidsingi ennast eile esmakordselt Pärnu jõest, kalüpso seljas, laud jalgade küljes ja käed kramplikult köie küljest kinni hoidmast.

Esimesed 4-5 katset kulusid puhtalt püsti saamisele, kui see nõks selgeks sai oli juba kergem - teatud liigutused on lumelauast tuttavad ja sõbralike kaatrijuhtide abiga sai päeva lõpuks ka natuke hüppamist proovitud. Lumelauaga pole hüpped mind väga huvitanud, kaatri taga aga pole eriti muud teha (või siis ei räägita "muust" algajatele) ja vette kukkumine tundus samuti leebem karistus, kui lumme prantsatamine.

Pealkirjast nii palju, et kui ma esimest korda lumelaudamas käisin, siis järgmisel päeval käed värisesid nagu järgmist sutsakat ootaval narkomaanil. Veelaud sellist tunnet ei tekitanud, oli mõnus ja põnev, hea ilmaga võiks suvel seda paar korda teha, aga kui ei saa, siis hulluks kah ei aja. Lumest mõtlen aga vahel keset suve küll. See paadi taha seotus eriti ei sümpatiseerinud, kuidagi jääb tunne, et lumelauaga olen ma palju vabam, sest saan ise mäe, nõlva, trajektoori ja takistused valida. Ja saan sealjuures ilma igasuguseid hüppeid tegemata oma adrenaliinilaksu kätte.

Võibolla veelauasurf (wakesurf) oleks põnev asi proovida.

Pärnu väga ei üllatanud, rand on pikemaks veninud, promenaadi nägin vist esmakordselt, Bravo lounge'i toidud olid söödavad, kuigi õhtu lõpuks kippus ettekandja meid väga ära unustama. Kõik lahedad inimesed läksid Bravo ööklubisse, kust tuli head trance'i tümmi. Meie seltskonna suunasime hoopis Mirage'i, kus oli tibide paraad ja disko, millest me minu arvates väga mõnusraju peo korraldasime. Meres käisin ära täna, 16 kraadi rannavalve infol. Tundus soojem. Hea nädalavahetus.

Põgenemine vanglast, panda-style

Algus on natuke aeglane, aga kui see üle elada, siis on suht muljetavaldav kätetöö.

Ütleme kohe ära, et lõbus kogemus see pole. Et kõik algusest ära rääkida, siis kõigepealt saabus Suur Laiskus Ise™. Ei viitsinud enam pesumajas käia. Et Tüdruk oli kah pesumasinast ikka rääkinud, siis külastasin ümber nurga asuvat Experdi poodi, seal polnud sobiva suurusega mudelit saada. Müüja oli muidu sõbralik ja ilmselt oleks ka asjalikku abi saanud.

Järgmine peatus oli Stockmanni taga asuv Siemensi ja Boschi pood. Juba sisse astudes näha, et natuke snoobim koht, aga sai rahulikult endale sobiva suurusega mudelid välja vaadata (vannitoas veidi kitsas, et tüüpiline 85x60x60 ei mahu) ja siis müügipoiss juurde meelitada. Sai kah infot, aga küsimuse peale "Ma ei tea pesumasinatest midagi, mida ma teadma peaks?" tuli vastu "No kindlasti seda, et mis maal valmistatud on." WTF palun? Miks mulle see info oluline on? Kuidas oleks kiidukõnega vastupidavuse, vaiksuse, loogilise kasutajaliidese, energiasäästlikuse ja muu taolise osas?

Kolmandale katsele läksin Roccal Mare kaubanduskeskusesse, kus on vist Viva Electronica ja Euronicsi poed. Viimases üldse sobivat suurust polnud ja nii valisin Vivast mingi Boschi mudeli välja. Selle kõrval seisis 2 tuhat krooni kallim mudel, millel välisel vaatlusel oli LCD ekraan vähem, muu kõik sama. Praktikandist müüjaplika vaatas masinat eest ja tagant, lasi pilgud üle infosildi ja kehitas õlgu, et tema kah ei tea, miks kallim on. Ainuke argument oli "see on uuem mudel", kuigi ma ei saanud aru, et kumb siis täpselt.

Meil on siin Skype'is hästi mõnus kamp disainereid, veebiehitajaid ja projektijuhte. Lisaks on meie korrusel üldse kõige mõnusam seltskond. Sööme shokolaadi, kuulame muusikat ja joome jäätisekokteili.

Töö? Töö ise on selline, et vaevalt Eestis teist sellist kohta on. Natuke hullumeelne, aga heal moel ja kui hakkab veidi tekkima tunne, et ongi mingi rahulikum periood ja mõtlesime enam-vähem välja, kuidas asju järgmised 2 kuud teha, siis tuleb järgmine väike väljakutse ja ei lase asjadel liiga vähe väljakutsuvaks muutuda.

Keda me otsime? Disainerit ja front-end developeri (tihti kutsutakse neid Eestis webmasteriks) skype.com veebilehte ja sellega seonduvaid materjale kujundama-ehitama, ning pikemaks perioodiks lokaliseerimistiimi praktikanti. Töötan kõigi kolme tiimiga igapäevaselt koos ja seal on väga lahedad inimesed koos.

Kui huvi tekkis ja tahaks esialgu ebaametlikult lisa küsida, siis leiad mind Skype'ist: teller

Triatloni tegin pühapäeval. Esimest korda elus. Koos töökaaslaste ja sõpradega. Päris põnev. Eraldivõetuna pole 350 meetrit ujumist, 14 kilomeetrit rattasõitu ja 3,5 kilomeetrit jooksu justkui mingi eriline väljakutse. Järjest tehtuna osutus parajaks väljakutseks. Lõpuajaks tuli 1:11:08, võitjale kaotus umbes täpselt 10 minutit.

See ja järgmised fotod Priidult.

Ujumist kartsin kõige rohkem, eriti seda, et satun liigselt hoogu ja väsitan ennast esimese paarisaja meetriga ära. Suutsin aga ilusti oma tempo võtta ja sellega lõpuni välja ujuda. Rinnuli suudan üpris kiirelt liikuda, aga rohkem peaks kätega tööd tegema, sest hilisematel ettapidel on kogu koormus jalgadel. Peaks natuke kiirust juurde küll saama.

Vahetusalasse jõudes olid jalad liivased, ei teagi, kas pudeliveega pesemine kiireim lahendus on, aga vähemalt jalad sai puhtaks ja liiga palju aega ei kulunud. Natuke kiiremini liigutades oleks ehk 10-15 sekundit võitnud, mis hiljem ära oleksid kulunud.

Jätkame terviselainetel. Priit Pulleritsu keskealisuse loost leidsin viite oma tegeliku vanuse arvutamisele (eks ta üks poolsoolapuhumine ole, aga ei suuda ju vastu panna sellistele peenetele pakkumistele). Ja nüüd tean, et ei ole ma midagi 28.5 aastat vana, olen hoopis 23.8. Viis aastat nagu mast leitud.

Sellise jutu peale peaks kohe jälle õhtul jooksma minema. Lõunaks sõin juba ainult salatit.

Gmetrix on Peeter Marveti veetava MTÜ Tähelepanu Mõõtmise Instituut sõltumatu statistikakogumise tööriist, mis võiks ideaalis pakkuda konkurentsi TNS Emori TNSMetrixile (tasuline teenus). Tehniline lahendus baseerub Google'i tasuta Analytics statsimootoril. Olen seda mõnda aega nii siimteller.com-is kui foto.diip.ee-s kasutanud ja ainult head muljed.

Mis Gmetrixi minu jaoks nii põnevaks teeb? No ikka see, et ma näen, et Äripäeva kodukal käib nädalas "ainult" 34515 külastajat rohkem, kui siin. Edetabelid on toredad, veel toredamad on trendid (mille järgmine Gmetrixi praeguses versioonis veel ebamugav), et kuidas mingite lehekülgede külastatavus kõigub. Eesti veebisaitide külastatavuse kohta ei ole eriti palju infot, Gmetrix võiks seda lünka veidi täita.

1. Tee endale Google Analyticsi konto.
2. Kleebi oma kodukale GA-lt saadud koodijupp.
3. Tee nii nagu metrix.ee õpetab.

#2 keerukus sõltub sinu koduka/blogiplatvormi võimalustest, Blogger.com-is piisab sellest, kui avada blogi template ja Google'i soovitatud kohta väike lisajupp kleepida. Seejärel tuleks "Republish now" lingil klikkida ja ongi kõik.

Google Analytics on muidu tore statistikatööriist, aga ta ei tunne kohalike otsimootoreid. Mis tähendab seda, et näiteks Neti.ee-st tulnud liiklus arvestatakse suvalise väljast tuleva liikluse hulka ja päringute ehk otsisõnade kohta eraldi arvestust ei peeta. Vaata ka Larko kurtmist: Neti.ee ei ole otsingumootor - arvab Google

Täna meenus, et Tõnis kunagi vihjas altexi blogis, et GA uues versioonis on võimalik defineerida, millised saidi GA-le tuttavatele lisaks otsimootorid on. Väikese uurimise peale leidsin ka vajaliku infolehe üles: How can I make Google Analytics identify additional search engines in the Referral reports?

Lühidalt tuleb oma koduka lehtedel olevasse Google'i koodijuppi lisada 2 rida:

<script src="http://www.google-analytics.com/urchin.js" type="text/javascript">
</script>
<script type="text/javascript">
_uacct = "UA-88163-1";
_uOsr[20]="Neti.ee";
_uOkw[20]="query";
urchinTracker();
</script>

Kus:

_uOsr[20]="Otsimooori_nimi";
_uOkw[20]="päringut_tähistav_muutuja";

Neti.ee-s tundub päringut tähistavaks muutujaks olevat "query" nii et üleval olev näide peaks täitsa tõene olema.

PS. UA-number on loomulikult igal ühel oma, siin näites kasutasin enda koduka tracking-numbrit.

Lisa 17.07.07: Tarmol hakkas kripeldama, et minu pakutud meetod kirjutab ühe otsimootori üle ja ta pakub välja parema meetodi, kuidas Neti.ee-d GA statsi lisada. Ise leian, et selle Eesti mõttes marginaalse seznam.com-i üle kirjutamine pole just liiga suur probleem.

Pühapäev, Tallinna vanalinn, Viru tänav. Turistid. Soomlased, rootslased, sakslased, kruiisilaeva ameeriklased, sekka mõned eksinud kohalikud. Ühtäkki näen pikka kasvu, 60 ringis pikka ameerika härrat, kelle püksisäärt sikutab heas riides poole noorem meesterahvas. Püksitaskus kõlisevad lõbusalt sendid. "Isa ja poeg", mõtlen. Samal ajal püüab härra tagataskust teine sama vana, sama normaalselt riides, mees vanahärra rahakotti välja tirida. "Isa ja kaks poega, müravad", mõtlen.

Kujutluse sõbralikult isa kiusavatest poegadest puruneb, kui härra tagataskust haarab ja kurjalt lõugama hakkab. "Poeg" teeb veel viimase katse taskuserva takerdunud rahakotti enda kätte saada ja hüppab siis paar sammu eemale. Sendikõlistaja kaob ilma, et märkaksin kuhu. Ülbe rahakotivaras vahib eemalt õnnelikult pääsenud ameeriklast ja jääb uut "klienti" ootama. Rahakott peidetakse kiiresti tagataskust härra abikaasa käekotti.

Meenuvad ajakirjandusest loetud artiklid, et Viru tänav on kaameratega kaetud ja taskuvargad politseile nägupidi tuttavad.

Selline film nagu "A Day Without a Mexican". Ma pole ise näinud, aga kujutlevat ette, et milline oleks Ameerika (ja eriti Kalifornia) ilma mehhiklasteta. Varsti saaks sarnase filmi teha Euroopas, aga mehhiklased asendaks poolakatega. London on neid täis, täna jäi mulje, et ka Dublin. Teiste Euroopa suuremate riikide kohta ei julge nii väita, piisavad kogemused puuduvad.

Poolakad on toredad, suhtlevad sõbralikult, isegi need hotellitöötajad, kes võib-olla väga inglise keelt ei oska ja ei peagi suhtlema. Ainult head jooksuteed nad soovitada ei oska. Käisin siis niisama lopsaka loodusega suburbias ringi sörkimas, kohati on ikka täitsa nukumaailm. Väikesed korda tehtud majad, vanad kivimüürid ja saladuslikult rohelusse kaduvad sissesõiduteed, mõne lõpust pisikest mõõtu loss paistmas.

VideoJug: Kuidas üks korralik meestevaheline embus välja näeb

Võõras kohas orienteerumine võib olla raske või keeruline, aga endale sobiva jooksuraja leidmine on küll keeruline. Eriti kui tahad veidi pikemat tiiru teha, aga piirkonda üldse ei tunne. Siin Dublini äärelinnas olen Google Earthi abi kasutanud. GE-ga saab ümbruskonna teed üle vaadata, distantsi üle mõõta ja enam vähem pööramised meelde jätta.

Reaalsuses (pildil klikkides näeb suuremat versiooni) selgus küll, et päris nii ei saa, nagu algselt plaanitud - kusagil oli aed ees, teises kohas läks planeeritav jooksurada hoopis valvega lossiaeda, aga üldiselt töötab väga hästi. Ah jaa, Google Earth sobib selliseks abimeheks siiski ainult kohtades, kus satelliitfotode resolutsioon ja kvaliteet piisavalt hea. Hotellist kilomeeter lääne poole ma selle abi enam kasutada ei saa.

Ainult teed on siin jooksmiseks veidi tobedad - kitsad ja mõnikord üldse ilma teeperveta. Eile jooksingi kaks kilomeetrit sellisel kitsal ja käänulisel teel ja lootsin, et vastutulevad autod mind ikka piisavalt vara näevad ja ära keeravad. Positiivsest küljest oli tempo seal 30 sekundit/kilomeetrile kiirem, sest tahtsin ruttu jalust ära saada.

Teiseks tuleb enamus aega joosta asfaldil, vaid pargis sai murul pehmemat pinda "maitsta". Igasugu põllule ja metsa keeravad teed on tarastatud ja väravaga knni, sellist jooksuvabadust nagu Eestis, siin pole.

Blog.tr.ee on algusest külastatavate lehtede üles serva oma peenikese rohelise riba kleepinud. See mind väga ei häirigi, aga suht kasutu riba nii, et eelistaksin, kui teda poleks. Eesti Ekspress on aga hoopis siga ja blogidele viidates kleebib lehe üles otsa enda reklaamiribad. Eriti küsitav, kui viidatav sisu on lubatud kasutada tingimustel, et tasuta vaid mitte-ärilistel eesmärkidel (nagu siimteller.com-i kogu sisu on). Tegin Kristjan Otsmannile ka sellekohase märkuse.

Aga, et mitte lootma jääda teistele, siis tänasest on mu lehe koodis peidus väike jupp, mis lehe alati igasugu freimidest välja murrab.

<SCRIPT type="text/javascript">
if (self != top) { top.location.href = self.location.href }
</SCRIPT>

Lahenduse leidsin Jaanuse abil.

Lisa 23.07: Tänaseks on Eesti Ekspress bänneri sealt ribalt ära koristanud, näidatakse vaid oma online-väljaande sisusse puudutavat viiteriba. Tubli.

Kuidas sai sinu blogi omale nime? Kas see oli raske valik, millele tuginedes, mitu sõpra sind aitas seda välja mõtelda või tegid üksi?

Tiiauspaikkast leidsin sellise küsimuse. "Teller plõksib" nime taust on hästi lihtne. Millalgi 2001 aastal kombineerusid kaks sündmust - tekkinud fotograafiahuvi ja vajadus pilte kusagil näidata ning tol ajal ohtralt kasutatud "plõksima (ja selle kõikvõimalikud vormid) - ja nimi tuli iseenesest. Katab mõnusalt nii pildistamisaspekti kuna ma oma plõksimist mingiks kõrgeks kunstiks ei pea, ja sõnavõtud, mis mõnikord niisama lõualõksutamine, mõnikord ka püüd tõsisemat edastada. Seni pole vajadust olnud uut nime otsida.

Ma tean, et ma olen üleni suurkorporatsiooni õnge langenud, aga tuleb Nike'ile kiitust avaldada, et Nike+ kodukal saab nüüd oma jooksuradasid kaardistada ja teistega jagada. Tallinnas mõned juba on. Üksiti veel üks hea moodus võõrasse kohta jõudes endale sobiva pikkusega rada välja mõelda. Eelmisel nädalal kasutasin selleks Google Earth'i.

Teiseks on mugavaks tehtud väljakutsete otsimine. Väljakutsed e. challenge'id on võimalus ennast teistega joonele panna. Näiteks silkame Jensi, Liisa ja Elenyga võidu, et kes esimesena 150 km täis saab. Aga no sa siis sportlastega jõuad võidu lipata. Koos pagasiga maailma lennujaamades ekslevad jooksutossud ei soodusta samuti kilomeetrite kogumist.

Miks mõnesid veebilehti külastades näitab brauser aadressiribale ilusa pisikese ikooni ja teistel mitte? Sest neil "mõnedel" on olemas pisikene ikoonifail nimega favicon.ico. Praktilist otstarvet on sel nii palju, et aitab veebilehti üksteisest brauseri tabides ja viidamenüüs eristada, blog.tr.ee kasutab seda ikooni postituste kuvamise juures... Muud vist polegi.

Enda saidile favicon.ico lisamine eeldab kaht asja:

1. Juurdepääsu oma koduka juurkataloogile. See on võimatu näiteks neil, kes oma kodukat Blogger.com-is hoiavad (kõik *.blogspot.com saidid).
2. Pilti, mis 16x16 pikslises mõõdus normaalne välja näeb.

Favicon.ico salvestamiseks võib kasutada näiteks Photoshopi või mõnd spetstarkvara, aga ehk kõige lihtsam on kasutada mõnd veebipõhist teenust, näiteks FavIcon from Pics. Seal annab ka päris suurest fotost see pisipilt tekitada.

Järgmine samm on favicon.ico fail serverisse laadida ja koduka HTML-i <head></head> vahele järgmine rida lisada:

<link rel="icon" href="http://www.sinusait.ee/favicon.ico" type="image/vnd.microsoft.icon" />

Peakski kõik olema. Aitäh Tiiale, kelle küsimus loo inspiratsiooniks.

Ma tean, et Arkadi nõudis poolnaljaga seda, aga palun väga, minu 7 fakti, mida ehk liiga palju ei teata.

1. Kui mu nooremal õel on kasvõi väike konts all, siis vaatan talle alt üles otsa. Ma ei ole lühike, tema on pikk.

2. Mul on oma kasvu kohta väikesed jalad. Teate küll, mis nad ütlevad selle kohta: väikesed jalad -> väikesed käed -> kehv klaverimängija.

3. Ma töötasin algklassides Vanemuise teatris. Olin etenduses "Hansuke ja Greteke" piparkook. Uhke tunne oli päris näitlejatega palgapäeval palgasabas seista.

4. Mul pole autojuhilube.

5. Ma panen oma presentatsioonidesse fotosid, kus inimesed keskmist sõrme näitavad.

6. Ma ei söö seeni ja lillkapsast. Aedube juba söön.

7. Ma käisin vabatahtlikult leeris. Peale seda olen kirikus üsna vähe käinud. Pole rohkem vaja olnud.

Argo Ideoni "Revolutsioon pöörab veebielu pea peale" ja Tallinna Kristjani reaktsiooni "Ekspress kirjutab web2.0 teemal" võiks üsna põhjalikult kommenteerida, aga üsna õhtu juba...

Selles valguses võib tunduda hämmastav, et Eestis, kus on toimunud juba teised e-valimised, Riigikogu debatid kantakse veebis üle kogu ulatuses ja seaduseelnõude menetlust võib järgida internetis enam-vähem katkematult, on päevapoliitika tegemisel veeb peaaegu kasutamata ressurss. Oma kodulehekülg või blogi on seni üksikutel Riigikogu liikmetel ning pärast kevadisi parlamendivalimisi on osa neistki ämblikuvõrku kasvanud. (Argo Ideon)

Härrad poliitikud tegid väga lihtsa arvutustehte - Edgar Savisaare aasta algusest kogutud 94875 lehevaatamist on umbes sama palju kontakte, kui koguneb ühel õhtul paari telereklaami näitamisega. Et enne valimisi on oluline ennast võimalikult paljudele näidata (mitte oma mõtteid ja vaateid selgitada), siis on tele oluliselt efektiivsem. Maksab rohkem, aga tulemus on kohene. Ajaveebi peab kirjutama kuid ja aastaid, et see vilju kandma hakkaks, praegu konkureerib härra Savisaar kellegi üldsusele tundmatu Siim Telleriga, kelle kodulehte on aasta algusest paarkümmend tuhat korda rohkem nähtud.

Siit tuleb järeldada, et senised, “vana veebi” kasutaja oskused jäävad õige varsti ebapiisavaks. Lõviosa 768 000st Eesti internetipruukijast vajab lisateadmisi. (Argo Ideon)

Kui noorem generatsioon on ajaga kaasa liikunud ja osaliselt web2.0 lahendused omaks võtnud siis vanem kogukond olles nõuka aegse kasvatusega ei suuda seda tihti mitte teha. On neil ju teada kui asi töötab siis ta töötab pikalt nii ja ta ei muutu. Kui läheb katki siis parandame mitte ei osta uut või lähene probleemile teise külje alt. (Tallinna Kristjan)

Üpris vägivaldne järeldus. Inimene on väga edukas õppiv süsteem, eriti kui tal selleks kas soov või vajadus. Ei vaevu minagi uut lahendust või tehnoloogiat endale selgeks tegema, kui ei näe sellest endale tulu tõusvat. Ja ma olen kindel, et veebimeistrid teevad kõik endast sõltuva, et nende lahendused oleks ülilihtsalt kasutatavad ning õppekurv võimalikult lihtsalt ületatav. Vaevalt, et revolutsioonilist õppeprojekti arendama tuleks hakata.

Aga üldiselt, mis te sellest terminist "web 2.0" ikka torgite. Aasta tagasi oli tore vastavat diskussiooni järgida, aga palju mõttekam on oma vaimujõudu kulutada sellele, et mõelda, mida inimesed veebi kasutavad ja kasutada tahavad, ning kuidas kasutajakogemust (userexperience i.k.) mõnusamaks teha, kuidas muude teenustega siduda nii et lisakasu tõuseks. Kutsugu teised seda kuidas tahavad.

2004 aasta detsembris sai see koduleht viimase korraliku kujunduse, mis püsis ligi aasta ilusti üleval. Peale seda olen siin omatahtsi laamendanud igasugu naljakate kujundusetustega. Aeg on asi jälle ilusaks teha, legendaarne "pulmablogi" kujundus on veel mõnel mehel meeles...

Igatahes on küpsenud mõte, et aitab kah sellest valgest lehest, maailm tuleb täita iluga ja vaadata, kas koduka kujunduses mõni uus hea mõte tekib. Täna õhtul naba imetledes ja Jelly Belly (ärge proovige, räigelt nakkav) komme närides tuli mõte, et miks mitte protsessi siin kajastada. Üritan, näis, mis välja tuleb.

Ma ise loomulikult oskan ainult lõugu lõksutada, kujundusoskust ja koodisoont on mul umbes keskmise pärdiku jagu, tuli osavad sõbrad üles otsida. Tiim on koos, aga plaani veel päris pole. Alustasin sellest, et kogusin kokku siimteller.com (varem teller.diip.ee) kujundused läbi aegade.

Järgmine samm on peas olevad mõtted üles kirjutada (mingil kujul juba on), mõned variandid paberile joonistada ja disainerile vihjeid anda, et mis mulle kujunduses näha meeldiks. See on kusjuures mõnevõrra keeruline ülesanne, sest ma pole väga näinud lehti, mis oleks a) blogiformaadis ja b) mu ilumeele rõõmust kilkama paneks. Tuleb inspiratsiooni mitte-veebist ammutada.

Märksõnu iseendale: retro, vespa, mini, fiat 500, belstaff, anti-kandiline...

Ei olnud varem digg.ee-d vaadanud, täna juhuslikult sattusin ja pahameeleks avastasin, et nad kopeerivad kohati täismahus blogidest postitusi enda keskkonda. Ilma igasuguse tagasi viitamiseta. Mõned näited kah:

* http://digg.ee/blogi/Gmetrix_-_pane_oma_blogi_teistega_joonele/ (originaal "Gmetrix - pane oma blogi teistega joonele")
* http://digg.ee/blogi/Neti-ee_lisamine_Google_Analyticsi_otsimootorite_hulka/ (originaal "Neti.ee lisamine Google Analyticsi otsimootorite hulka")

Paras sigadus. Digg.ee-st on siin mõni lugeja? Võiks ühendust võtta, palun.

Aga miks ma üldse tuututan? Teema on natuke sama, mis eelmisel nädalal Äripäevaga - tsiteerimine on täitsa OK, aga seda tuleb teha mõistlikus mahus, siis viidata tagasi originaalallikale, kus lugeja saab edasi lugeda. Eriti tundlik on teema siis, kui sait, mis sisu reprodutseerib, on majanduslikule kasule suunatud. Paljud blogid avaldavad oma sisu Creative Commonsi "mõned õigused kaitstud" litsentsiga. Näiteks minu fotod ja tekstid on vabaks kasutamiseks kahel tingimusel: A) viidatakse autorile (soovitatavalt link tagasi www.siimteller.com-i) B) tulu saamise eesmärkidel ei tohi sisu täismahus kasutada.

Sealjuures võib digg.ee tutvustavalt lehelt lugeda järgmist:

Tegemist on lühidalt öeldes viitamisteenusega, kuhu saab igaüks postitada loo ja teised kasutajad siis hääletavad huvitavamad lood üles. Nii saab kiirelt võtta igaüks selle, mis teda huvitab. Mis on oluline - me ei varasta lugusid, vaid viitame kohale kust lugeda saab.

Pole ammu pilte näidanud...

Tõin eile lõpuks laborst 6-7 filmi pilte ära. Maksma hakates tuli meelde küll, miks aastaid tagasi suur häda digi peale üle minna oli. Esialgu sai ikka filmi juurde ostetud, sest pilte vaadates on väga positiivne tunne. Eelkõige vist just seepärast, et pisike filmikompakt ongi alati kaasas, teed temaga plõksu ära ja rohkem pildi pärast ei muretse. Et emotsiooni jagada, siis võtsin kätte ja panin mõned pildid galeriidesse.

Juunis käisime töökaaslastega Pärnu jõel wakeboardimas e. lainelaudamas, nüüd on mõned kaadrid vaatamiseks väljas. Sõitu vähem, sõpru rohkem.

Juuni galeriist leiab aga nii klõpse lennu kokkutulekult, Annely lõpetamiselt, Inga sünnipäevalt kui ka suvakaadreid siit-sealt. Jällegi, sõpradel ilmselt huvitavam vaadata, mingit kõrget kunsti seal pole. Lemmik on vist vanalinnas kõndivast Maretist.

Viimased nädal-poolteist blog.tr.ee-d jälgides on jätnud mulje, et Eesti blogimaastiku on haaranud suur sisekaemusiha. Küll on keegi pahane, et mõned blogid on lukku pandud, küll sõitleb keegi teine sellele vastu. "Kullakesed, selle teema käisime me juba kolmandas klassis läbi," tahaks öelda. Või täpsemini paar-kolm aastat tagasi. Aga kinnitab mu arvamust, et "suure laine" blogijad on aasta-poolteist vanaks saamas ja tekivad ka igasugu olelusprobleemid. 42 on vastus.

Palju põnevam teema on blogimise ja töötamisega seotud. Ei teagi, kust see täpselt üles kerkis, aga olla justkui arvamus, et kui blogid, siis tööd ei saa, sest tööandjale avalikud sõnavõtjad ei meeldi. Mina tean muidugi vastust. Vastus on see, et kirjuta hästi, kirjuta huvitavalt ja eriti hea, kirjuta töö temaatikal, ja võetakse hea meelega tööle. Pigem pluss. Ma usun, et kaks ja pool aastat tagasi, kui mind Skype'i kutsuti, kindlasti toetav element.

Kirjuta jura, kiru töökaaslasti, ülemusi ja töökohta ja oledki mõned võimalused ära rikkunud. Tean konkreetset juhtumit, kus selline blogi ühele kandidaadile saatuslikuks sai.

Urmase "Kas võtaks blogija tööle?" haakub minu mõtetega kõige paremini, sealt ka ilusti eelnevale vestlusele laiali viidatud.