26.mail pani oma lehele tabaluku ette selline sait nagu tumeblondi.blogspot.com (viide Google'i salvestatud versioonile, kaob mingil hetkel). Kindlasti pole oma blogi sulgemine või juurdepääsu piiramine vaid sõpradele esmakordne ega kuidagi eriline (kunagi ammu sai ka ise nii üht kui teist proovitud). Mis mulle aga silma jäi oli Tumeblondi suhteliselt põhjalik selgitus, miks ta seda teeb. Tundus huvitav ja nii palusin autoril luba postitus täismahus siin avaldada (originaalkohas on ta parooli taga peidus). Teiseks põhjuseks minu jätkuv tagasihoidlik huvi Eesti blogimaastikul juhtuva vastu. Neid sulgemisi olen viimasel ajal ehk tavalisest veidi rohkem näinud. Oletades, et blogimine aasta-poolteist tagasi suuremat kõlapinda saavutas, siis nüüd on mingisugune küllastumispunkt kätte jõudmas?
Laupäev, 26. mai - nägemiseni, head lugejad! Homsest läheb siis mu blogi lukku ehk piiran sellele ligipääsu olulisel määral. Miks? Olen seda blogi siis pidanud tänaseks täpselt aasta aega ehk peaaegu 365 päeva. Iga päeva kohta sissekandeid pole, aga tublisti kolmesajale läheneb see arv küll. Üks aasta minu elust. Minu elu suures osas mu tegudest ja pisikeses osas mu mõtetest, mis sel ajal minuga koos olid. Sellest on ehk kujunenud mingi pilt minust. Üsna avalik pilt, kui arvestada neid (minu jaoks täiesti) ootamatuid lugejanumbreid, mis siit läbi käinud. Millegipärast ei usu ju keegi, et blogi hakatakse ikka enda jaoks pidama. Aga olen võtnud julguse kokku ning oma blogi ehk oma minevikku teatud aja jooksul ikka ja jälle üle lugenud. Ja nii mõnedki hetked on selgemaks saanud, mõned põhjused-tagajärjed ühenduse leidnud ning kokkuvõttes on toreda inimesega ju ikka vahva uuesti kohtuda;)
Olen selle aja jooksul tublisti muutunud. Ma pole enam see inimene, kes aasta tagasi seda blogi alustas ja mul on selle üle tõsiselt hea meel. Ehk just oma tegemiste kirjalik fikseerimine, oma mõtete ja arutluskäikude "nägemine" on aidanud mõned protsessid kiiremini ja sügavamalt läbi viia kui muidu. See nö avalik elu mu lugejate ees on mulle seadnud kindlasti teatud piirid, sest ühest hetkest hakkadki mõtlema, et kui ma nüüd selle asjaga hakkama saan, kas ja kuidas ma seda blogisse kirja panen... Ja kui ma seda siia kirja ei taha/ei julge panna, ehk jätaks siis selle hoopis tegemata?:) Oma jäärapäisuse tõttu olen muidugi enamuse tahtmistest ja tegudest ikka ellu viinud, sest eelnevgi elu on õpetanud julgust ja usku iseendasse. Albikära Antsu ei saa minust aga mitte kunagi, kasvõi jonni pärast:) Avalikuks olemine eeldab kahe osapoole olemasolu - mina ja mu lugejad/vaatlejad. See on pisike eluteater teie ees, ainult et rollide arengulooks on minu igapäev. Põnev on jälgida iseennast, enda hakkamasaamist rollide täitmisel, eriti veel sellise publikumi ees nagu on meie blogosfäär. Sest see publik on kohutavalt karm - tunduvalt teravapilgulisem, sotsiaalselt tundlikuma närviga, kirjaoskajam (selle sõna parimas tähenduses) ning haritum kui ehk tavalises teatri vaatajad-reageerijad. See vist hakkab ühel hetkel mõjutama mu rolli esitamist siinsel avalikul laval, sest ma pean oma publikust lugu. Nad meeldivad mulle tõesti, mõnda isegi armastan tõesti kogu hingest ning lahkun temast raske südamega (kes end ära tundis, siis teatke, et teil on võimalus kasutada enda jaoks parimas mõttes ära minu nõrkust teie suhtes;). Eesti blogijad-kommenteerijad ei lase kirjutajatel manduda ja see on ehk nende suurim panus meie blogide üldise taseme arengusse. Blogi on olnud minu jaoks ka väga huvitav enda testimise ning avaliku suhtlemise kool. Kuhu maani kannatan ära kriitika (olen vist selle aasta jooksul ära kustutanud kokku ainult 5 labaste solvangutega kommentaari), seeläbi arendades enesevaatlust ning kasvatades paksu nahka. Samas on selle aasta jooksul ju blogosfääris mitmed tuntud tegijad kas lõpetanud või ajutiselt oma blogi modifitseerunud, seda nii sisuliselt kui vormiliselt. Mõistan neid, aga kahju on ikkagi. Nagu hea tuttava kaotaks ju, kellega koos huvitavaid mõtteid arendada. Minu kommenteerijate ees teeksin sügava kummarduse, sest nemad ongi mulle blogo-peegliks olnud ja seejuures üsna adekvaatseks, ma arvan. Olen käesoleva blogi kaudu leidnud endale mõned vahvad armukesed, mõne üürikese armastusegi, mitmeid häid sõpru ja vist ka paar-kolm vihavaenlast. Igatahes mäestike kaupa emotsioone, kogemusi ja mõtteid ning see on parim, mida mulle teine inimene võib pakkuda. Olen täna palju-palju rikkam kui aasta tagasi. Triviaalselt öeldes - ka blogosfääris kehtid tõde, et mis ei tapa, teeb ainult tugevamaks ning siin hoitakse meil ju ikka üsna tihti nuga kõril. Kõigest heast hoolimata panen oma edasised kirjutised parooli alla. Miks? Minu muutumised on jõudnud sinnamaani, et nii mõnedki sihid on selginenud, puzzle hakkab vaikselt kokku jooksma ning nende sihtide elluviimiseks pean olema natuke rohkem peidus kui seni. Eks see avalik eluteater siin võtab oma vaimse ja füüsilise energia, mida tahaksin edaspidi rohkem reaalses elus kasutada ehk siis puhas energia jäävuse seadus:) Samas tunnen, et vajan veelgi sügavamat oma mõtete ja tegude analüüsi, minnes tagasi sügavale oma lapsepõlve, esivanemate juurteni välja, samuti vajab läbikirjutamist mu pereelu ja suures osa ka karjäär. Seda avalikult ja oma stiili muutmata muutuksin ma teiseks I&I-ks või Sirjeks, kelle jaoks kogu elu mõte seisnebki ühel hetkel ainult netiavalikkuses ning kelle jaoks keegi ega miski pole püha, nad ise kaasaarvatud. Minu jaoks on veel mitmeid väga kalleid, austustväärivaid ning kohati ehk pühasidki inimesi mu ümber, kellele ma ei taha haiget teha. Ma ei taha end laotada täiesti lõpuni avalikuks jalamatiks kõigile, kel vähegi tahtmist minust igas mõttes üle sammuda. Olen seotud ja pole valmis võtma vastutust nende elude solkimise eest. Lisaks detailsemale analüüsile tunnen, et olen valmis muutma Tumeblondi staatust, mis minuga hetkel kaasas käib nagu "Kevade" Tõnissoni roll Ain Lutsepaga (võrdlus ühest hiljutisest uudistesaatest). Ma olen muutunud, aga ma ei tea veel täpselt, kelleks. Eile oli keegi ühes kommentaaris tituleerinud mind lõpuni ligipääsmatuks jäävaks salapäraseks Naiseks. Ehk on tal õiguski?:) Mina ei tea veel,kes ma olen. Olen alles teel. Ja kui ma ühel hetkel olen mõne stabiisema vahepeatuseni endas jõudnud, ehk siis olen jälle valmis avalikkuse ette astuma. Sest edev ma olen, tunnistan avalikult seda pahet, töötan selle endast väljajuurimise kallal. Kui mul on ühel hetkel avalikkuse ette tulemiseks tunduvalt mõjuvam põhjus kui edevus, olen valmis uueks näitemänguks. Aga kas ja kuidas mu siinse blogi lugejad ming ära tunnevad...see on minugi jaoks omaette põnevust pakkuv väljakutse:) Igatahes tänan südamest kõiki mu lugejaid, kommenteerijaid ja kaasaelajaid! Ilma teieta ma vist poleks see, kes ma olen täna. Kes väga soovib minu elu killukestest edaspidi osa saada, siis meiliaadress tumeblond@hot.ee toimib veel mõnda aega. Nägemiseni, head sõbrad!