Käisin nädalavahetusel mööda Piibet Urriga Tartus. Eelnevalt hoolikalt ilmateadet jälgides, sest eelmine katse 3 nädalat tagasi tuli Jüris ülikehva ilma tõttu katkestada. Seekord soosis nii temperatuur, tuul kui päike. Üks naljakas üllatus oli kiivri visiirile kogunema hakanud putukalaibad. Ebameeldivast jäi meelde pühapäeva õhtul vastu päikest sõitmine ja see, et natuke hakkab ikka veel sõites külm. Pikk tee kah muidugi ja temperatuur langes eile päris kõvasti. Tartus oli varjus 23 kraadi, Aegviidus juba ainult 16 ja Tallinnas 15.
Kiiresti saab sõita küll, 90 km/h on väga paras tempo, aga teiste rataste sabas sobis ka 95-100 km/h. Üle selle enam väga ei taha, tuul ja müra lähevad väga kõvaks. Narva maanteel autode taga sõites on vastikud tuulepöörised, loksutab edasi tagasi, pikem pikivahe lasi rahulikumalt kulgeda.
Piibe maantee on mõnus, saab pikalt sõita ilma et ühtki autot vastu või järgi tuleks. Imeilus maastik, meeletud võilillepõllud. Teed on täitsa okei, paar kilomeetrit peale Aegviidut algab iga mootorratturi unistusrada - tuliuus asfalt, parajalt kurviline ja üles-alla käiv rada. 3 lendurit tegidki seal edasi-tagasi kiiruskatseid. Pikad sirged on igavad. Isegi kõige kehvem koht Piibe maanteel on parem kui näiteks Gonsiori tänav või iga teine Tallinna asfalteeritud teelõik.