Teller plõksib

Gonsiori tänaval tuletõrjemaja vastas on aasia toidukoht Shanghai (varem oli seal täpselt sama sisekujundusega WokWok). Koht nagu iga teine aasia söögikoht üle maailma - lame sisekujundus, sama menüü, mingi suvaline raadio mängimas. Nagu seal varem olnud asutus, on ka Shanghai üsna tühi. Kõige selle juures on tal üks positiivne omadus - kui pühapäeva õhtul (või riigipüha õhtul) kell 10 kõht tühi on, siis saab sealt 65.- eest päevaprae, milleks karp riisi ja karp kana/looma/sealihakastet, millest kaks inimest julgelt kõhu täis saab. Teab mis kulinaariaime see toit pole, aga 32,5 krooni/inimene on hind, mida on raske lüüa.

Urri seljas on 200 ja natuke kilomeetrit täitsa mõnus läbi põristada. Eriti, kui vahepeal on mõnus paaritunnine paus Haapsalus (mõned pildid sealt), kuhu mahub pikk lõuna Müüriääre kohvikus ja väike jalutuskäik.

Aga Urri ja pikema sõitmise kohta sai nii mõndagi teada.

- Kõrvapunnid on tuulemühina summutamiseks täitsa adekvaatsed. Sellised lihtsad mida apteegist osta saab. Tuulemüha on üle 60km täitsa teema kuna sõidan lahtise kiivriga.
- Põlvikud rokivad. Täitsa kogemata ostsin neid Itaalias sokkide pähe, aga avastasin, et hoiavad sääred väga mõnusalt soojad.
- Praegune sõiduriietus 8 soojakraadi juures toimib 40-50 kilomeetrit, siis hakkab jahe.
- Sellise temperatuuriga on pikemaks sõiduks soojemaid kindaid vaja. Mul on jällegi juhuslikult Itaaliast leitud nahast kindad, mis linnas sõitmiseks adekvaatsed, aga pikemal sõidul saavad näpud kõige rohkem külma.
- Windstopper e. tuulepeataja soe särk/pesu/pusa tuleb osta. Kõrgema kaelusega. Soovitatavalt selline, mis pöialde külge kinnitub ja niimoodi pidevalt randmeni ulatub. Hetkel kampsuni kisub sõiduasendis allapoole ja kinda-jope vahel tuleb pidevalt natuke jahedat tuult sisse. Kõrgem kaelus sellepärast, et kaela-näomask ei kata kaela piisavalt hästi.
- Pikaks sõiduks peaksin vist praeguse kaela-näomaski välja vahetama vaid silmad välja jätva ninjamaski vastu, siis on kindel, et ka kukal soe püsib (lahtise kiivri häda jälle).
- Jooksmiseks ostetud kõrvaklapid peab kiivri all kah ära proovima. Suurel kiirusel väliseid helisid nagunii eriti ei kuule ja kui tuult-müha sama hästi summutavad, siis kaks kärbest ühe hoobiga.
- 70-80 km/h on väga mõnus sõitmiseks. Jõuab natuke ringi vaadata, ei pea kogu aeg kramplikult asfaldit jälgima. Väiksemaid teid valides ei jää kellelegi eriti jalgu kah.
- Urr on täitsa tubli, jätkub jõudu ka 80-90 km/h pealt kiirendada kui vaja.
- Bensiini võiks natuke vähem süüa. Hetkel (alles esimene 1000 km-i käsil, mil mootor peaks sisse sõidetama) tundub, et täispaagiga saab maanteel 250 km sõidetud (9 liitrine paak on).
- Poolik esiklaas juhib põhituule kehast mööda, aga umbes õlgadest üles on keha tuulevoos. Suur klaas jälle takistab ise parajalt kiirust maanteel. Kui riietuse korda saab, siis võib-olla polegi teema.
- Ainult mõned üksikud vastusõitvad motomehed viipavad. Nõrgad.

LEA LARIN: Vabadus, kommenteerimisvabadus! - Eesti Päevaleht Online

Kuigi kollektiivse aju ajastu saabumist andis kauem oodata, kui optimistlikumad ja kärsitumad meie seast lootsid, ei ole täide läinud ka pessimistide kartus, et kodanike looming internetis piirdub vaid peldikuseina, mõttetu läbustamisega. Tänase päeva reaalsus on kodanikumeedia, mis suudab katta ja kajastada neid teemasid, millega peavoolu ajakirjandus ei jõua või ei taha tegeleda. Mõne aasta eest plahvatanud blogide buumist on võrsunud hulk huvitavaid omajuurseid ja kohalikule kliimale vastu pidavaid uusi liike.

Lea Laarin annab teada, et EPL ei oota enam kommentaatoritelt registreerumist ja sisse logimist.

Lisa: Selgub, et muudatusi on teisigi. Uus nägu, uuenenud navigatsioon. EPL ise arvab, et nad on nüüd lihtsamad ja avatumad. Mina arvan, et kui nad ühe artikli seest teisele artiklile viitamise kah ära õpiks oleks internet parem koht ja EPL-ile võiks isegi vimpli anda. Või siiski mitte, sest kelle värdsünnitis oli nimi "Päevaleht Comment"?

Üks näide saidist, kus tahtsin lihtsalt foorumit lugeda:

Küsimus: Selline küsimus - miks küsib tarkinvestor.ee registreerumisel minu isikukoodi? Millise teenuse pakkumisel või kasutajatingimuste punkti juures see info vajalik on?

Vastus: Isikukoodi küsimine on ettevaatavalt seoses Tark Investori veebikeskonna arendamisega. Tuleval sügisel on võimalik kasutada teenuseid, mille puhul on see info vajalik.

Ei veena. Minu seisukoht, et küsida tuleb nii palju infot, kui parasjagu vaja on, mitte nii palju, kui kunagi äkki hea on omada. Kui sul on hea põhjus, miks ma peaksin sulle 6 kuu pärast isikukoodi andma (näiteks, et sisse logida ID-kaardiga, seeläbi turvalisust tõstes), siis vabalt, teeme ära.

Õnnestus reede õhtuks nii korralikult haigeks jääda, et nädalavahetuse magasin suures osas lihtsalt maha ja andsin kehale aega taastuda. Nüüd on juba normaalsem, nohu ei taha vaid taanduda.

Tüdruk ütleb, et Genf on linn "vanainimestele", "ideaalne, kus perega elada" ja "roheline". Kahe viimase osas olen seninähtu põhjal igati nõus, esimest päris ei tea. Küll aga on see koht, kus on parem, kui su palk on pigem suur. No ütleme, et rikas olla oleks siin linnas parem. Väljas süües pole võimalik eriti alla 200 krooniga läbi saada. Ja see on siis mingis normaalses söögikohas üks käik ja jook võttes.

Lisa: Mõned fotod nädalavahetusest, sinna tekib neid järgmise kuu jooksul vaikselt juurde.

Genfis olen tegelikult varem kolm korda käinud, kuid jala maha saanud vaid lennujaamas, sealt otse Prantsuse Alpidesse edasi sõites. Seekord oli tervituseks organiseeritud sõbralik vihm, mis vahelduva tugevusega poolteist päeva kestis.

Järv on siin, seda peab veidi täpsemalt uurima. Suur selline, laevad sõidavad peal ja viivad sinna-tänna. Ümber saab joosta (pühapäeval oli Genfi maraton) ja paati saab laenutada (2000 krooni päev mingi lihtsa mootoriga paadiloksu eest). Autopark on neil Eestiga võrreldav, vaid Porschesid on siin äkki natuke rohkem. Ja rollereid-mootorrataid samuti. Telekast näeb araabia kanaleid, päris põnev vaadata nende 90ndate algusest pärit ekraanigraafikat, ontlikult riides saatejuhte ja aloteeveelikku lähenemist asjale. Kui sul pole omanimelist privaatpanka, siis pole sa tegija.

Oh teid küll, nagu natukene postitamispausi jääb kaote kõik minema. Mis ma pean siia mingi automaatse koomiksinäitamise (tervitused, Sepp, Eesti kõige regulaarsem blogija), bash.org-i tsitaadi või Delfi pelkirjageneraatori ehitama, et jääks tunne pidevast uudsusest? Või äkki flickr.com-ist suvalise foto varastama, mida siis iga 6 tunni tagant postitataks?

Eile suva peale Genfi expatide lehekülgi otsides leidsin sellise, mis ka kohalike kultuurisndmusi kajastas ja sealt jäi silma nimi Dizzy Gillespie. Ega ma nüüd teab mis suur jazzugurmaan pole, aga natuke seda stiili muusikat isiklikus leierkastis leidub, kontserditel kah käidud, Jazzkaarele siinkohal sõbralik kummardus. Igatahes oli just eile õhtul Genfi Victoria Hallis üles astumas Dizzy Gillespie All Star Big Band (bändi kodukas hakkab muusikat mängima, ettevaatust kõlaritega), mis koondab Dizzyga koos mänginud muusikuid.

Ma ei oska siin kirjeldada neid tundeid, mis seal kontserdil üle ja läbi käisid, väga võimas oli see. Õusalt mõnus atmosfäär valitses saalis, Genfi jazzipublik on teisest puust kui külm eestlane, kes alles kontserdi lõpuks üles sulab. Bänd võeti algusest peale sõbraliku suhtlemisega vastu ja see peegeldus pillimeestest teistpidi saali tagasi. Võimas.

Ma loodan, et Anne Erm püüab selle seltskonna Eestisse Jazzkaarele tuua. Hetkel on DGASBB-i võimalik erinevatest Euroopa linnadest tabada, täna Amsterdamis, nädalalõpus Londonis, Brüssel, Luksemburg ja Stockholm samuti kaardil (tuurikava).

Eilne eksperiment, et kas statstika näitamise ja läbutekstiga blog.tr.ee esikohale saab, läks täitsa õnneks. Küll napilt-napilt, aga ikkagi. Lisaks upitas külastusnumbrid kah üles. Mida veel saab üks oma naba imetlev ajaveebnik elult tahta? Siin tänahommikune maailmapilt.

Ja Alari tuletas kommentaarides meelde, et ega siis kõik brauseriga käivad, mingi seltskond ka RSS-iga. Ei ole ka see statistika mingi saladus. Tundub, et nii 300 inimest on siimteller.com-i RSS-iga jälgimas.

Mul on üks poliitiline ja teine poliitmajanduslik ettepanek.

1. Teeks nii, et avalikele petitsioonidele saavad alla kirjutada ainult need, kes viimastel valimistel käisid. Üks kõik kas siis kohalike omavalitsuste või Riigikogu valimistel. Oleks tühikargamist vähem ja hääled tõsisemaltvõetavad. Vt. ka. www.savisaarmaha.ee

2. Kui Riigikogu valimistel ei käi, siis tõuseb tulumaks 30% peale. Alla valimisealistel töötajatel ikka tavatasemel tulumaks. On jah põhiseadusega vastuoluline idee.

Eestis ei juhtu eriti tihti, et maailmatasemel kasutajaliidese arendajad oma kogemusi jagaksid. Seda parem meel on viidata 21.mail IT Kolledzhis toimuvale loengule, kus tarkvara kasutajaliidese disainimisest (laias mõttes, eksju) räägib töökaaslane ja sõber Duncan. Duncan on supermõnus esineja, kui teema huvitab, siis soovitan kindlasti minna.

IT Kolledž kuulutab homme välja järjekordse avaliku loengu 21. mail kell 14.30, kuhu kutsume osalema Teidki. Peaesineja Duncan Lamb’i toob Skype Londonist Tallinnasse spetsiaalselt vaid selleks loenguks ja kaasettekande teeb nimekas kodumaine tootedisainer Tiit Liiv.

Ettekandes “Rääkides arvutitega: lühilood kasutusmugavusest, suhtlusest ja Skype disainimisest” („Talking with Computers: Short stories on usability, interaction and designing Skype “) keskendub Skype desktop-toodete disainijuht Duncan Lamb sellele kuidas aidata inimesi masinatega suhtlemisel, sest nende ehitamine ja hilisem kasutamine on tihti kaks täiesti erinevat asja. Ettekandes toob ta mitmeid näiteid töötavatest lahendustest nagu ka lähenemistest, mida lihtsalt ei võeta omaks, illustreerides kõike oma rikkaliku insider’i kogemusega Skype arendamisest.

Lisaks esineb lühema kaasettekandega „Kõvad kasutajaliidesed“ tööstusdisainer Tiit Liiv (Artec Group OÜ) keskendudes füüsilistele kasutajaliidestele. Tiit Liiv on lõpetanud 1992. aastal ERKI tööstusdisaini alal ning töötanud peale seda kümme aastat Soome suurimas disainifirmas Desigence OY olles tänaseks tagasi Eestis Artecile disainimas.

Loeng on avalik ja tasuta, tuleb vaid registreeruda.

Selle aasta kolmandal märtsil võis välisuudistest lugeda, kuidas Shveitsi 170-meheline kompanii (vast on õige tõlge) paari kilomeetri sügavusele naaberriiki Lichtensteini tungis. Lichtenstein ise on paras kääbikriik, laiust tal nii 8 kilomeetrit, pikkust 22 kilomeetrit, elanike 34 tuhat. Invasioon ise oli tegelikult eksitus, Shveitsi armee lihtsalt eksis ära. Tüli eksitusest ei tekkinud, 85ndal aastal, kui Shveits paar raketti Lichtensteini metsa lennutas ja selle süütas, oli palju rohkem jama.

Miks ma seda räägin? Sest tore deja vu oli, kui täna ringi rändama läksime. Nyonile saime rongiga ilusti pihta, edasi enam nii sujuvalt ei läinud. Neuchatelis leidsime linnakeskuse kiirelt üles, aga järve positsioneerimine osutus küll müsteeriumiks. Ühtakki ei tundunud kaart ja linnakese tänavad enam kuidagi kokku sobivat. Peale tunnist ringirändamist saime lõpuks eksitusest aru, läksime tagasi rongile ja jätsime Yverdoni igaveseks selja taha. Yverdon asub eesmärgiks olnud Neucatelist 30 kilomeetrit edelas, viimasenimelise järve teises otsas. Aga muidu orienteerun vabalt, käin Xdreamil ja puha :)

Neuchatel ülevalt kiriku juurest vaadates. All-linnas elu kees, üleval oli mõnus rahulik. Selles nurgakohvikus limpsisime kohvi-veini. Rohkem fotosid näeb mu Flickri Shveitsi galeriist.

Eile Genfi vanalinnas jalutades hakkasime arutama teemal turistisõbralik vs. turistlik Genf. Turistile on see linn küll ideaalne - ideaalne ühistransport, hea ühendus naaberlinnade ja -riikidega, palju rohelust, kus pikniku pidada, jalutada või sportida, hea asukoht päevapikkuste rännakute ette võtmiseks, palju toidukohti, viisakas liiklus ja miljon avalikku tualetti. Kerjuseid ja tänaval sulle midagi müüa soovivaid tüütud tegelinskeid samuti pole.

Teisest küljest ei ole siin tunnet, et linn oleks turiste täis. Erinevalt Pariisist, Roomast, Ateenast ja vist ka Londonist. Ja hoolimata ülal üles loetud positiivsetest külgedest ei tundu siin olevat sellist üht tugevat magnetit, mis turisti kohale meelitaks. Vanalinn on mõnus, aga mitte eriline. Tugevad klassitsistlikud hooned, mille vahel mõnusad tänavarestoranid, poekesed. Peakirik, mis oma lakoonilise sisekujundusega võiks vabalt Eestis asuda. Tipptunnil peatänavaid ummistavad autod tuli väikse üllatusena, ilmselt oli suhteliselt väikse linna mulje jätnud Genf mind ära petnud. Järveäärsed promenaadid on toredad, aga neid palistavatest majadest järgmised on juba kolearhitektuuri valda kuuluvad. Järele jäävad luksuslikud kella- ja ehtepoed, mõnusad suured pargid ja tasuta rattalaenutus.

Töötamseks ja perega elamiseks ideaalne, aga Rooma või Londoniga sarnaselt silma särama ei pane. Äkki sellise kokkuvõtte võiks teha. Ja ikkagi - midagi selles järve ja käeulatuses olevate mägede kokkupuutepunktis on. Tulen juunis jälle, näis, mis ma siis siit linnast leian.

Paar viidet kah:

Wikitravel: Genf
Telleri Genfi/Shveitsi fotod

Käisin nädalavahetusel mööda Piibet Urriga Tartus. Eelnevalt hoolikalt ilmateadet jälgides, sest eelmine katse 3 nädalat tagasi tuli Jüris ülikehva ilma tõttu katkestada. Seekord soosis nii temperatuur, tuul kui päike. Üks naljakas üllatus oli kiivri visiirile kogunema hakanud putukalaibad. Ebameeldivast jäi meelde pühapäeva õhtul vastu päikest sõitmine ja see, et natuke hakkab ikka veel sõites külm. Pikk tee kah muidugi ja temperatuur langes eile päris kõvasti. Tartus oli varjus 23 kraadi, Aegviidus juba ainult 16 ja Tallinnas 15.

Kiiresti saab sõita küll, 90 km/h on väga paras tempo, aga teiste rataste sabas sobis ka 95-100 km/h. Üle selle enam väga ei taha, tuul ja müra lähevad väga kõvaks. Narva maanteel autode taga sõites on vastikud tuulepöörised, loksutab edasi tagasi, pikem pikivahe lasi rahulikumalt kulgeda.

Piibe maantee on mõnus, saab pikalt sõita ilma et ühtki autot vastu või järgi tuleks. Imeilus maastik, meeletud võilillepõllud. Teed on täitsa okei, paar kilomeetrit peale Aegviidut algab iga mootorratturi unistusrada - tuliuus asfalt, parajalt kurviline ja üles-alla käiv rada. 3 lendurit tegidki seal edasi-tagasi kiiruskatseid. Pikad sirged on igavad. Isegi kõige kehvem koht Piibe maanteel on parem kui näiteks Gonsiori tänav või iga teine Tallinna asfalteeritud teelõik.

Käisin just Ainariga koos sörkimas ja on ikka mõnusam küll kui üksina. Mis siis, et muusikat kuulata ei saa. See eest jõuab pikemalt sama tempoga ning saab törtsu juttu ajada (fakt, et ma joostes rääkida jõuan, tuli meeldiva üllatusena).

Kevadine jooksuprogramm on keskmise edukusega kulgenud, peale Xdreami ja Nike+ vidina muretsemist olen sportlikul sammul 37,5 kilomeetrit läbinud. Seda on täpselt 37,5 kilomeetrit rohkem, kui enne Xdreami. Järeldus = järgmiseks pikaks öiseks etapiks võiks veidi paremini valmis olla. Ja mõned nädalad on veel aega treenida. Enda seatud eesmärgist nelja nädalaga sada kilomeetrit läbi joosta olen aga päris pikalt maas. Ei ole must keskoolijärgsete aastatega pikamaajooksjat arenenud, ikka tahaks pigem lühemat maad ja kiiremini läbida.

Ja spordilainel jätkates, siis panin ennast kirja ka Triinu (müts maha) korraldatavale triatlonile, mis eelmisel aastal ülimõnusaks ürituseks kujunes. Siis tegin pilti, andis 35-kraadisest kuumusest kurnatud sportlastele juua ja asjatasin niisama.

Ma ütlen, kui asi samamoodi jätkub, siis jõuan sel sügisel veel Druzba Cup'ile e. kümnevõistlust raksutama.

Altex saab kahe aastaseks ja korraldab Euturundus! seminari, järjekorranumbriks 9. Toimub esmaspäeval, 4.juunil 14:00-17:00, registreerima peaks kah, et koht kindlustada. Mina lähen Peeter Marveti ja Tõnis Hinnosaare Google Analyticsi demo vaatama ja veel rohkem lähen, sest Kristjan Otsmani (Ekspress) ja Jaanus Lillenbergi (Postimees) väitlus kirjastamisest e-maailmas tuleb põnev.

KAPO aastaraamatut pole sugugi nii lihtne leida, kui arvata võiks. Tegu ju avaliku dokumendiga. Peale pisikest suskimist leidsime selle üles ja Jaanus riputas oma kodulehele koos kommentaaridega välja: KAPO aastaraamat 2006 — tõmba siit

Lisa: Kapo palus Jaanusel asja maha võtta. Dokumendi leiab aga hetkel veel Larko lehelt, torrentsaitidelt, eMule'ist ja hästivarustatud isikutelt.

Maha võtmise palve aluseks tunduvad olevat autoriõigused. Nimelt pole agentuur, kes Kapole dokumendi koostas, Kapole luba andnud (või pigem pole Kapo selleks õigusi ostnud) aastaraamatut veebis avaldada. Toon siin ära ka ingliskeelse versiooni kirjast, mille erinevate veebilehtede omanikud reklaamiagentuurilt Smile Group said.

Hi!

I am writing on behalf of our client Kapo. Would you please be so kind and block the downloading access to kapo’s yearbook, since we ( the advertising agency that has done this yearbook) and our client haven’t given any permission to put these up. Estonian websites have already taken these editions down. Thank you very much!

Evely Ventsli
Project manager
Smile Group
evely@smilegroup.ee

Viited:

* Wollil on hea sündmuste kronoloogia
* EPL: Parimad palad Kapo aastaraamatust
* Kapo aastaraamat 2006 (via Briti poissmees)
* EPL: Kapo püüab aastaraamatut internetist ära koristada
* Lassie paroodiavõtmes: Kapo aastaraamat
* Larko: Ilukirjandus või koreograafia?
* Jaanus Kase: Kapo aastaraamatu lugu 25. mai EPL-is
* Peeter Marvet: kirjavahetus KAPO pressikomissariga

Viimase lingi taga peituvast kirjavahetusest koorub lõpuks välja ka üks natukenegi pädevam põhjendus, miks dokumenti elektrooniliselt levitada ei soovita:

Antud juhul oli kaitsepolitsei üheks eesmärgiks vältida digitaalsel kujul aastaraamatu edastamist eesmärgiga vältida kolmandatel isikutel võimalike muudatuste tegemist selle sisusse, s.t ilma autori nõusolekuta teose muutmist. - Irina Mikson, kaitsepolitsei komissar

Digitaalse allkirjastamisega on aga Eestis ju tükk aega juba tegeldud... Ning kodumaised firmad arendavad ka täna järjest paremaid viise taolist vajadust rahuldada, vaata kasvõi Guardtime'i (inglise keeles kahjuks).

Lisa 25.05.07:

* Wolli nopib seadustesätetes: KAPO, autoriõigus ja avalik teave
* Jaanus teeb sama: Kapo aastaraamat 2006 ja seadused

Lisa 28.05.07:

* Larko teeb hea ülevaate sündmustest ja kerkivatest küsimustest (inglise keeles)

Lisa 30.05.07:

* EPL: Vene propagandaagentuur tõlkis kapo aastaraamatu vene keelde
* Ja lõpuks on Kapo aastaraamatu ka oma kodukale välja riputanud, huraaaa!

OÜ KASSE (pankrotis) pankrotihaldur müüb avalikul kirjalikul enampakkumisel nõudeõiguse kalalaevale KASSE. Kalalaeva asukoht on Ghana Vabariik. Haldur ei garanteeri laeva tegelikku olemasolu.

Rõhutus on minu lisatud. Allikaks Ametlikud Teated.

Olen järjest täiendanud Kapo aastaraamatu postitust kogudes sina kokku viited sisukamatele blogipostidele ja ajaleheartiklitele. Soovitan kindlasti lugeda EPL-i lugu "Kapo püüab aastaraamatut netist ära koristada"ja Peeter Marveti kirjavahetust Kapoga.

Järjest enam hakkab huvitama, et kuidas mõni PR-spets kogu asja kommenteeriks, "kriisijuhtimiseks" on seda natuke palju kutsuda, kriisi nagu pole, aga kuidagi jabura ja ebaadekvaatse mulje jätab kogu teema küll.

Ah jaa, mul on külmkapp õltsi täis, aga ma ei joo ju seda. Tõprikud.

Nii ongi. Side lõpp.

+ Rattad olid keldri eesruumis alles. Augustis sai nad sinna vist viidud ja peale seda unustatud.
+ Esimest korda vaatasin keldris ringi, eelmised omanikud on sinna igasugu kola jätnud. Näiteks pool tonni nõukaaegseid pudeleid, paar valamut, ühe vanaaegse laste poti, laualambi, milles võiks stiilselt taastada, paar bensiinikanistrit.
+ Ärkan iseenesest ja vara. Jõuab palju.

- Keldri aken on natuke väljast sisse taotud, peab KÜ-le peale käima, et keldriaknad kiiremini kapitaalselt korda tehtaks.
- Jooksma pole päris mitu päeva jõudnud.
- Vanu (5-7 aastat vanad) CD-sid masinasse laadima hakates avastasin pettumuseks, et neilt info välja lugemisega on selgeid raskusi. Nüüd ongi projekt "kõik kõvakettale" käsile vaja võtta. Teen praegu välisele kõvakettale varukoopiaid ja fotod on üldse samal välisel kõvakettal ainsa koopiana. Küpseb plaan Varukoopiaketas B soetada. Mälu hind on 2 aastaga 2 korda langenud, vaatan praegu.

Teab keegi numbrit, mis summaga Tallinna ühistransporti doteeritakse? Kui palju see number suurem peaks olema, et saaks üheks tingimuseks panna bussidelt, trammidelt, trollidelt ja nende seest reklaami kaotamise? Oleks puhtam ja muretum elu.

Loen parasjagu Naomi Kleini "No Logo".

Üks koht, kus mind reklaami peale surumine hulluks ajab on Tulika taksod, milledesse teleekraan paigaldatud. Kuidagi väga vale tundub olukord, kus ma maksan firmale, et saada privaatse transporditeenust ja nemad kasutavad ära võimalust minu kinnimakstud privaatsust okupeerida. Nüüd väldingi lennujaamast tulles Tulika taksosid. Ja muidu sõidan Reval Taksoga, piisavalt taskukohane ja alati viisakad autod.

Honda Big Ruckus on nii mõnusalt teistsugune roller. Mootori poolest on tegelikult tegu mootorrattaga (250cc mootor), aga põhimõttelt roller mis roller. Välja näeb aga robustne ja tõhus, kui ta oleks auto, siis selline natuke kaasaegsem pickup truck. Bic Ruckusel on ka väike vend, bandiidirattaks sobiva välimuse ja 50cc mootoriga Ruckus olemas. See on eriti popp Jaapanis, kus teatud seltskond teda kõvasti ka modifitseerib. Vaata näiteks neid hiiglasliku tagakummiga isendeid. Keda huvitama hakkas, siis ka üks väikese Ruckuse arvustus. Seal on nii armas tsitaat:

Forgive me if this sounds like an ad plug for Honda, but the Ruckus is the most practical vehicle ever invented. It's the result of what would happen if an ATV and a Vespa had a child that was born a month premature. It's the scooter for the anti-scooter type—the person who likes the concept of scooters, but could never buy into the trendy, but always fairy-looking Vespa and its knock-offs.

Põhipoint on vist see, et mõnes mõttes müüakse Eestis kole igavaid rollereid. Kõik on üksteisele väliselt kole sarnased, ükski ei torka eriti millegagi silma. Ehk vaid 90ndatest pärit vanemad mudelid oma peaaegu armsa koledusega. Kivi läheb ka maaletoojate-edasimüüjate kapsaaeda - nad ei pakugi veidi teistsuguseid rollereid. Vaata näiteks neid kümneid-kümneid fotosid, mis erinevatest aastakümnetest kokku nopitud, hullult palju ülikummalisi ja vahvaid rollereid on toodetud ja toodetakse jätkuvalt.

Kui endale Nike+ jooksujalatsid ja vajaliku statistikat lugeva jublaka soetasin, siis hakkasin jooksma ka alati iPodi kaasa võtma. Esiteks loeb ta läbitud kilomeetreid, jälgib jooksutempot, teiseks mängib kõrva muusikat. Hea kombinatsioon.

Jooksmas käin jalgrattapluusiga, millel seljal paar taskut, seal iPodi hoiangi. Ilmade soojenedes tekkis aga mure, et mp3-mängija saab seal kole märjaks, sest palavaga hakkab keha järjest rohkem higistama. Et pikkadel jooksuliibukatel ega ka lühikestel pükstel taskut pole, tuli hakata alternatiive uurima. Lisaks niiskuskindlusele võiks lihtne olla nuppudele ligipääs (et treeningut lõpetada, järgmist lugu panna, helitugevust reguleerida) ja ideaalis ka ekraan näha olla, et saaks oma tempot ja joostud vahemaad jälgida.

Nike ise reklaamib oma kodukal spetsiaalselt iPodi tarbeks ehitatud käepaela. Apple'i poest arvustusi lugedes tundusid arvamused väga positiivsed, nii läksingi poodi uurima, et millega tegu. Kohe selgus, et Tallinnas on saada selle toote eelmine põlvkond e. ilma "aknata" versioon. Ei Sportland ega Citysport hakanud kiitma, et neil kohe-kohe uus mudel tuleb. Ostsingi vana ära, sest mure tõesti suur, et niiskus iPodile häda teeb.

Enne ostmist näppisin aga huviga Cityspordis üht spetsiaalselt iPodi tarvis tehtud särki. Sellel oli vasaku käe varrukas iPodi "sahtel", juhtmeauguga ja puha. Juhtme kinnitamiseks oli varrukas ja kaelal veel paar aasa vältimaks kõrvaklappide juhtme liigset tolgendamist. Ajasin särgile oma iPodi koos statistikaadaptoriga sisse ja no ei mahtunud liiga hästi. Võib-olla viga ka mu Kossi kõrvaklappides, mille pistik veidi massiivsem kui Apple'i enda klappidel. Särk ise oli väga lahe, tundus kvaliteetne hingav materjal, pikkade varrukatega nagu mulle meeldib. Hinnanumbrid näitasid kriips alla 1600.- Tunnistasin müüjale, et kalliks jääb ja võtsin käepaela.

Loomulikult on neid käepaelu miljon erinevat miljon erinevalt tootjalt, üks hea koht uurimiseks ja arvustuste lugemiseks on Apple'i veebipood.

Kuidas käepael tundub?

Peale panemine on veidi kohmakas, sest ta käib takjapaelaga kinni, üksinda esialgu õppimist vajav liigutus. iPod mahtus sisse ilusti, ühest otsast justkui venitaks liigselt, aga võib-olla peabki täpselt nii olema. Puuteketas reageerib läbi kattepinna väga hästi. Käel püsib ilusti, kerge, ei sega.

Nüüd peab siis pimesi iPodi kasutama õppima, et treeningut alustada, pausida ja lõpetada ilma ekraani nägemata...

26.mail pani oma lehele tabaluku ette selline sait nagu tumeblondi.blogspot.com (viide Google'i salvestatud versioonile, kaob mingil hetkel). Kindlasti pole oma blogi sulgemine või juurdepääsu piiramine vaid sõpradele esmakordne ega kuidagi eriline (kunagi ammu sai ka ise nii üht kui teist proovitud). Mis mulle aga silma jäi oli Tumeblondi suhteliselt põhjalik selgitus, miks ta seda teeb. Tundus huvitav ja nii palusin autoril luba postitus täismahus siin avaldada (originaalkohas on ta parooli taga peidus). Teiseks põhjuseks minu jätkuv tagasihoidlik huvi Eesti blogimaastikul juhtuva vastu. Neid sulgemisi olen viimasel ajal ehk tavalisest veidi rohkem näinud. Oletades, et blogimine aasta-poolteist tagasi suuremat kõlapinda saavutas, siis nüüd on mingisugune küllastumispunkt kätte jõudmas?

Laupäev, 26. mai - nägemiseni, head lugejad! Homsest läheb siis mu blogi lukku ehk piiran sellele ligipääsu olulisel määral. Miks?

Olen seda blogi siis pidanud tänaseks täpselt aasta aega ehk peaaegu 365 päeva. Iga päeva kohta sissekandeid pole, aga tublisti kolmesajale läheneb see arv küll. Üks aasta minu elust. Minu elu suures osas mu tegudest ja pisikeses osas mu mõtetest, mis sel ajal minuga koos olid. Sellest on ehk kujunenud mingi pilt minust. Üsna avalik pilt, kui arvestada neid (minu jaoks täiesti) ootamatuid lugejanumbreid, mis siit läbi käinud. Millegipärast ei usu ju keegi, et blogi hakatakse ikka enda jaoks pidama. Aga olen võtnud julguse kokku ning oma blogi ehk oma minevikku teatud aja jooksul ikka ja jälle üle lugenud. Ja nii mõnedki hetked on selgemaks saanud, mõned põhjused-tagajärjed ühenduse leidnud ning kokkuvõttes on toreda inimesega ju ikka vahva uuesti kohtuda;)

“Hübriidsõidukite arv on saavutanud ulatuse, kus võime öelda, et vana määrus on oma eesmärgi täitnud ja loodussõbralike sõidukite hulk linnapildis liigub kasvavas suunas. Usun et tänase keskkonnasõbraliku auto soetaja motiiv ei ole ainult soov tasuta parkimisõigus saada, vaid ka tegelik soov loodust säästa.”

Käesolevaks hetkeks on väljastatud hübriidmootoriga sõidukite parkimiskaarte 158.

Tallinna abilinnapea Jaanus Mutli õigustab otsust hübriidautodelt Tallinna kesklinnas tasuta parkimise luba ära võtta. Ma ei tea, kas täna kasutusel olevad hübriidautod tegelikult bensiini sõidukitest keskkonnasõbralikumad (kogu tootmise keerukuse ja lõlik carbon footprint), aga 158... põhjuse leiab alati. Ostke parem kaherattaline, seda saab jätkuvalt uue määruse järgi tasuta parkida. Seni on mootorrataid pigem de facto tasuta pargitud. Aitäh Tfr-ile täpsustuse eest.