Teller plõksib

• Hans van der Meer on Euroopa jalgpalliväljakuid pildistanud
  (tags: hansvandermeer euroopa jalgpall fotograafia)
• Nostalgiafotod Nõukogude liidu kaunist lähiminevikust
  (tags: fotod nõukogudeliit nsvl ajalugu)

Polnud tegelikult plaanis seda siia postitada, robotid läksid liiga agaraks. Põhimõtteliselt tegu samade viidetega, mis siin lehel paremas servas niigi saadaval. Ja RSS-is kah olemas.

Kusagil kahe paiku ärgates (ärge küsige) oli väike nõutus, et mida laupävaga peale hakata. Tühi kõht sundis sõpra leidma, kellega välja minna ja Elis oli hea valik. Esiteks viis ta mind üle aastate VS-i, kus väga meeldiv India köök. Ja teiseks kutsus õhtuks kontserdile. Viskasin kaamerakoti üle õla, õhtu parim tulemus üleval näha.

Kontserdi avanud Anne Ermilt tulnud fakt, et Dee Dee Bridgewateri näol tegu on Jazzkaare peaesinejaga üllatas hetkeks, ausalt öeldes polnud ma väga jälginud, et mida ma täpselt kuulama lähen ja kellega tegu on. Seda mõnusam oli üllatus, kui asi pihta hakkas. Hullult vinge kontsert oli. Dee Dee küll veidi külmetanud, aga võimas ja vaheldusrikas hääl ning vaba ja flirtiv olek, muusika, bänd, seaded, publiku reageerimine ja kaasaelamine.

Mõtlema pani see, et tegu on kahesajanda korraga, kui ta sama kavaga kontserdit teeb. Kui kaua asi esineja jaoks värske püsib? Millal Rolling Stones'i tüübid "Satisfactionit" vihkama hakkasid? Kas Eestist läbi käivatel vanadel kuulsustel on tõesti oma 30 aastat vanast loomingust nii suur rõõm või on vaja jätkuvalt pangalaenusid tasuda?

Dee Dee puhul oli tegu pigem teoreetilise küsimusega, ta on tõeline meelelahutaja, kes pakatab energiast ja bänd ei mänginud kah tülpinud nägudega, vaid tinistas mõnuga. Aga kas kitarriimprovisatsioon oli täpselt sama, mis aasta tagasi Memphises või tõesti koha peal tekkinud improvisatsioon?

Kui tundub, et pilt liiga tume, siis seda ta ongi ja meelega.

Pühapäeval on oma muusika, selline, mis sobib hästi pika laisa hommiku taustaks, kus kahekesi midagi süüa teha, teed juua, ajakirju lugeda...

Täna kuulan näiteks Josh Rouse'i "1972", eelmisel pühapäeval Ennio Morricone "Mondo Morricone". mõnikord on selleks Liisi Koiksoni "Väike Järv", teinekord Jamie Cullumi "TwentySomething", või mõnus segu Jääärest, Helin-Mari Arderist, InBoilerist, Astrud Gilbertost, palus punetavatest pohladest ja muust. Pigem kodumaine, pigem instrumentaalne, aga praeguseks selgelt sildiga "pühapäeva hommik".

Foto on eelmisest suvest Lätimaalt.

Nädalavahetusel Rootsi sõprade juures külas käies sain esimest korda külma glögi maitsta. Kohe vingelt jahutatud ja jääga. Lisaks veel valge vein. Väikese laimiga. Äärmiselt sümpaatne. Mõjus üsna sarnaselt nagu kuum punane hõõgvein ja korralik lõunauinak oli garanteeritud. Eestis pole valget hõõgveini müügil näinud, rootslased õnneks smuugeldavad.

Kui linna ühel tihedama liiklusega ristmikul on valgusfoor õhtusel tipptunnil katki, siis kes vastutab, et liiklus kiirelt ja ohutult toimib? Kes vastutab, et valgusfoor kiirelt parandatud saab? Et ei juhtuks nii nagu täna südaöö paiku, kui samal ristmikul 4 autot kokku sõitsid? Õnneks nii õnnelikult, et kõik omal jalal autost välja said, kuigi kõige kõvema matsu saanud autos olnud naisterahvas ja väike poiss igaks juhuks kiirabiga ära viidi.

Foto on tehtud 15-17 minutit peale avariid, kui kiirabi kah lõpuks kohale jõudis.

Väike lisa veel - nagu pildilt näha, siis nüüd vähemalt valgusfoor vilkus. Veel 20:30 paiku valitses täielik pimedus.

Hiidammu e. pea kolm aastat tagasi katsetasin üht esimest tõsisemat digikaamerat, mis minu kätte sattus. Tegu oli tollase Sony tippmudeli F828-ga, millega nädalavahetuse mängida jõudsin. Seal sai see kaader vennast tehtud ja siis oli hoobilt selge, kes perekonna meesmodell on. Blue Steel indeed. Kes vihjest aru ei saa peab ära vaatama Zoolanderi.

Hiljem meenusid ka Õed Tihedad.

- Kui sul on tunne, et jõulude ja uue aasta periood tuleb veidi vaiksem, kus saab pideva kiirreageerimise asemel veidi hinge tõmmata ja strateegia üle mõelda, siis ära usu seda tunnet. Õhtul enne pikka nädalavahetust, nii kella 9 paiku, antakse ette uued projektid, mis oleks vaja "nii jaanuari alguses eetrisse panna".

- 30 külalist on umbes see piir, mida on võimalik ära hallata. Eeldusel, et söögilaud hoitakse lihtsana ja pakutavad joogid on piisavalt lihtsad, et külalised ise segavad. Pani mõtlema, et sõprade rootslaste juures nähtud sarnase peo puhul kohal olnud köögikatad on päris hea mõte. Keegi, kes sinu asemel vaataks, et kõike oleks piisavalt väljas, et tühjad nõud koristatud saaksid ja muud nipet näpet.

- Hobuse seljas vaikselt metsa vahel on tore kõmpida küll, aga põllul traavi lasta on veel toredam.

- Flegmaatiline hobune ei traavi algaja ratsutajaga üle paarikümne meetri.

- Kui massöör üsna kõval häälel teatab, et "nüüd on kõik ja võib riidesse panna", siis on aeg üles ärgata.

Täna on viimane päev, kus seminarile Eturundus! 8 saab 20% soodsama hinnaga registreeruda. Teemaks on seekord "Kaubamärgiloome veebis - kuidas edasi?" ja esinejateks Mihkel Lauk (HP), Marit Kroon (Coca-Cola), Erki Peinar (ADM) ja Robin Gurney (altex). Üritus ise toimub 16.jaanuaril. Esinejatest ja ettekannetest täpsemalt saab lugeda Eturunduse üritustesarja lehelt.

Peeter Marvet on järjekordselt veidi talveuniseid internetiturundajaid torkimas ja kutsub homme päeval kell 1 ajal kõiki Äripäeva maja juurde, et tõmmata tähelepanu tüütule bännerreklaamile ja selle alternatiividele. Võib ju jabur tunduda, aga viimase paari päevaga on nutikad inimesed internetireklaami teemadel rohkem arutanud, kui eelneva aasta jooksul kokku. Ja see on hea. Püüan siia kokku koguda teemakohased lingid:

Peeter Marvet: EV-DO võrk Eestis ja üks pikett
Peeter Marvet: Piketeerimisest, digitaalsest dokumendist, reklaamist
Peeter Marvet: Tsiteeridus klassikuid: Parve, Roonemaa, Larko
Jüri Kaljundi: Piketihõngulisest netiturundusest
Jüri Kaljundi: Google teksti- vs Eesti bännerreklaam
Larko: Munadest ja kanadest
Larko: Jõudu piketeerijatele
Mart Parve: Idee teostumine teeb hullust visionääri
Peeter Marvet: Piketi meediakajastusest (sisaldab viiteid ajakirjandusele, mis pikeeti kajastanud)
Mart Parve: Pets teeb Greenpeace'i
Kaja Pino: Mille vastu protestid, Pets?
Ekspress: Peeter Marvet: Hull oled vä?
ÄP ajakirjanikud kajastavad piketti: Liis, Kristina
Kuldar Kullasepp (PM): Meile ei meeldi, et te teenite
Äripäev: Online-intervjuu Peeter Marvetiga

Nii kaua kuni Eesti suuremad keskkonnad müüvad reklaampinda põhimõttel "päevas näidatakse sinu reklaami 40.000 korda, maksa 10.000 krooni per päev" ja mitte "iga sinu reklaamil klikkija läheb sulle maksma 25 senti, edasi on sinu pingutada, et sa külastajalt selle tagasi teeniksid", ei ole meediaagentuuridel ja reklaamiostjatel mingit väga pöörast tungi mõelda, kuidas reklaame suhteliselt täpselt õigetele kasutajatele sihtida. Nii sobibki bännerreklaam haavlipüssina hästi.

Teine pool, et Eestis pole liiga palju reklaamiostjaid, kellel on kasutaja suunata keskkonda, kus ta peaks kohe mingi sammu astuma - ennast registreerima, midagi ostma, tellima, andmed jätma. Meil on ainult mõned e-poed ja need ettevõtted, kes lisaks füüsilisele kauplusele ka veebipoodi omavad, on pigem selle peal väljas, et inimene neile lõpuks füüsilisse poodi kohale tuleb. Veebikaubanduse jätkuvad lapsekingad. (Koduelektroonika poodide veebilehtede nukrast seisust peaks täitsa eraldi kirjutama.)

Lisa: Meenus, veel see, et eposti reklaami puhul ma Eestis mingit padunõmedust kohanud pole. Miks? Äkki sellepärast, et seal maksad saadetud kirjade arvu pealt ja palju olulisem, et iga kiri tähelepanu võitmisel parima annaks. Nii mõeldakse paremini sõnumi sisu läbi ja loodetavasti ka see, mis juhtub peale lingil klikkimist.

Aga lugege erinevate postituste kommentaare, seal on palju põnevat.

Kui huvitama hakkas, et kuidas siis paremini saaks, siis uuri veidi mõistlikuma internetiturunduse kohta altexist (olen altexi pisiomanik).

Ehk tavaline Eesti jant kolmes vaatuses: "Rein Purpur: Eestlaste pöörane rännak Euroopas", Sibold kirjutab, Ots joonistab. Tuleb varsti müüki, 99.- maksab ja meesteajakirja Klubi (?) tellijad saavad tasuta.

Miks ma sellest kirjutan? Sest see saar, see polegi üldse saar, see on rohkem selline poolsaaremoodi saar. Loe: See raamat oli alguses Rein Purpuri blogi.

Ma pole päris kindel, kas selle video siin lehel näitamine õnnestub (lisa: ega ikka ei õnnestunud küll, võtsin maha, aga link allpool) nii et ka link sellele, kuidas Henrik Wiiga tennist mängida vihub. Oleks kaks pulti olnud, oleks veel lõbusam. Aga kogemus on hästi uus ja huvitav, sest mängid täiesti teisiti. Henrik püüdis mõelda, et mis mängud varasemalt sel moel istuvast sundasendist on välja tunginud ja meenusid vaid need tantsumängud ja tinglikult ka püssiga ekraani ees vehkimised (mina mäletan nõuka ajast mängude toast seda).

Isa juures on hea nutujoru ajada. Ma ei oska Rumtshaisi nime kirjutada. Ja see habemes kangelane on tegelikult vist üldse Tshehhi leiutis...