Kuidas ma appi ei läinud
Töökaaslase autoga koju sõites jäi pilk pidama naisel, kelle kohta ei suutnud otsustada, kas ta naerab või nutab. Kahtlused hajutas mees, kes teda käest jõhkralt sikutades tänavat pidi edasi vedas, ja väike tüdrukutirts, kes hirmunud pilgul ema (?) käest kinni hoides kõikjale järgnes. Käsi läks iseenesest põue, kus mobiil, kui mees naist näkku lõi. Järgnesid 2 pikka minutit, mille jooksul politsei 110 number mulle optimistlikut muusikat mängis ja kolmes eri keeles teatas, et kõik liinid on hõivatud. 2 minutit.
Ei julgenud vahele astuda, ei ole ma enesekaitset õppinud ja endast suuremale üliagressiivsele tüübile teele ette jääda ei taha. Vabandused on sellisel juhul muidugi valed.
Politsei häirenumber lubas lõpuks ekipaazhi saata. Umbes samal hetkel kõndis vägivaldne mees minema. Tegin tast hiljem autost pilti ja olen nüüd kahevahel, kas seda sildiga “naisepeksja” siia üles panna või mitte. Kahtlane tunne, et ajakirjanduseetika ja Eesti seaduste järgi see korrrektne poleks, oskab keegi palun kommenteerida?
Selle väikese plikatirtsu pilk oli kogu sündmuse juures kõige ängistavam…
Numbrile 112 pole mõtet selliste hädadega helistada, olgu teil kasvõi röövlid majas, sealt öeldakse, et helistage politseisse. 21.sajandil pole suunamisnuppu olemas. Rääkimata sellest, et 112 on ju välja reklaamitud kui number, kust alati abi saab. Ka mobiilidel on limiidi lõppedes või ka ilma SIM-ita võimalik helistada ainult 112-le. Hea Eesti Vabariik.
Isegi sarnases pealtnägija situatsioonis olnud. Päris raske oli pärast…
Millise eetika? Tegelikult ka. Mina paneks, kasvõi selle pilgu pärast.
Selline silt peab ära jääma kuni süüdimõistva kohtuotsuseni. Aga pildi ilma sildita võid Sa vabalt ilmutada, nt. praegusel kujul sissekande kujunduseks.
See varaste näide on hea. Endal just nii juhtuski- helistasin 112 ja teatasin, et majas on võõrad inimesed. Seepeale soovitati politseisse helistada. Hetkeks olin majjatunginud inimestest vihasem EV korrakaitse peale. Masendav.
psühhoanalüüs…
peegeldus minevikust ja kui väga soovite, siis ka tulevikust
Aga ära pane sildiga “naisepeksja”, pane viitega sellele jutule siin.
See oli avalikus ruumis, tänaval, minu meelest võib seal küll igaühest pilti teha ja teise avalikku ruumi ehk internetti riputada.
võib aga ei pea. Mina ei paneks.
ei saa kuidagi sinu tegevusele hinnangut anda. olen ise olnud 3x sarnases olukorras ja kahel korral ka olukorda lahendama läinud. mõlemal korral naiivselt uskudes, et ohvri-piinaja roll ongi selline nagu stseenist paistab. praegu, aastaid hiljem, pole ma selles enam nii kindel. ärge mõistke mind valesti, ma pole hakanud insiksusevastast kuritegevust tolereerima.
olen kindel, et naistepeksjaid on meie hulgas sadu. samas ei ole mehe rullnokklus ja vägivaldsus tema lähedastele probleemiks ei pere ega järelkasvu loomisel, ühise kodu rajamisel jne. ma ei suuda seda mõista. ja siis peaksin mina hakkama sinu vigu parandama kui olukord lõpplikult kontrolli alt väljub?
selline situatsioon on üsna tavaline eestis. ma olen olnud tunnistajaks teole, kus ema lööb oma umbes 4-aastast pisitütart näkku, sest ta vinguvat liialt. Siit küsimus, et kas tänapäeva inimesed ei saa kuidagi ilma vägivallata elada? Või siis vähemalt mingi osa neist?
Minumeelest on õige, et sa osutasid nõrgemale poolele abi ja kirjutasid ka sellest siia. Sest tegelikult meedias räägitakse sellistel perevägivalla teemadel liiga vähe. Ja pildi kohapealt, see lisaks jutule puhtalt emotsionaalsust juurde. Otsus on sinu..
Ma ükskord ca aasta tagasi ühte sellist tänaval korrale kutsusin… siis oli 100 kehakilost kasu sest vastu ta ei hakkanud ainult inises vaikselt. Ka tookord oli see teema ühiskonnas kuum ja viskas vindi üle. Ma arvan, et politseile nõudmiseni kirja kirjutamine ongi ainus mõistlik tegu. Kuigi selline käitumine riivab normaalse inimese õigustunnet on siiski tegu teiste eraeluga. Igaüks oma saatuse sepp ja oma õlle valaja.
Õigesti tegid, Siim, et sinna vahele vehklema ei läinud. Näiteks politseitaktikas peetakse peretülisid minu teada kõige kõrgema riskikategooria intsidentideks - sama, mis relvatatud röövid jms kraam. Peretülides katus sõidab ja hormoonid möllavad ning inimesed muutuvad ülimalt vägivaldseteks ja seejuures füüsiliselt tugevateks (kõrge adrenaliini tase). Näiteid ei ole vaja kaugelt otsida - paar aastat tagasi sai ju Tallinnas üks naispolitseinik-koerajuht peretüli lahendama läinud meeskonna koosseisus surma.
Vahele minna võib ja _peabki_, aga ainult siis kui oled kindel, et jõud rõvedalt üle käib. Mõistlik vägivald ei ole mitte mingi võistlus ega aumeeste mäng vaid mõjutusvahend. Ja väga raske on midagi mõjutada, kui sind ennast parasjagu pekstakse ;)
Aga see avalikes kohtades sigatsemine ei viska niplit maha mitte ainult Peeter Ojal. Jõudsime juba mõnda aega tagasi sellisesse mõnusasse euroopalikku röövkapitalismi, kus ühiskonnaliikme sotsiaalne sidusus on nullilähedane. Lihtsamalt öeldes - jõmmid sigatsevad nagu jaksavad, kuid keegi ei takista neid, sest kaaskodanike prioriteet on jõuda terve nahaga pappi kokku ajama või majanduslikku heaolu nautima. Politseis said aga vändad 3000 krooni palka ja läksid kõik töölt minema, nii et nende peale ei ole ka mõtet loota. Ja siis tekivad igasugused mõtted pähe. Näiteks käisin reaalselt spordipoes vaatamas, kas saaks autosse ühe ilusa pesapallikurika, millega… noh, minna mõnikord pesapalli mängima, kui kusagil tänaval järjekordset “ei ole olemas” situatsiooni märkan.
Kuigi ka Vana Euroopa suuremates linnades ei huvita kedagi tegelikult, mis kaasinimesega sünnib, siis seal on vähemalt suht tugev ja prestiižne politsei ning teiseks ka väljakujunenud eetikanormid, mida mulle tundub et lausa instinktiivselt jälgitakse. A la üks või teine asi ei ole kosher ja seda lihtsalt ei tehta. Aga Eestis ühte (miilitsariik) enam ei ole ja teist (tugev politsei, eetika) veel ei ole.
Ja üldse, miks sul siin html kinni keeratud on? :)
kusjuures ma ei saa aru, miks jõmmitsemine on in ja hoolivus out. selles suhtes, et jõmmid on ju idioodid, nad pole võimelised ise midagi oma peaga välja mõtlema. samal ajal puudub aga meedias ja ühiskonnas selline üheselt mõistetav etalonjõmm, kellelt nad võiksid oma väärtushinnanguid ja suhtumist kopeerida. kust see tuleb siis?
Hoolivus on väga in muide. Lihtsalt hoolivad inimesed käivad ringi, ajavad omi asju ja hoolivad - neid sa ei pane tähele. Aga laiav jõmm on nagu üks sita-majakas, mis paistab igaühele kätte.
Tallinna-suguse linna on täiesti võimalik ära katta umbes 40 tööka ja aktiivse jõmmiga, arvan.
Pesapallikurikas on küll väga vale valik. Kui jõmm on juba sinust tugevam ja adrenaliinilaksu all, siis ajab see koputamine ainult vihasemaks. Kurikast jääd ilma ja ainult kiired jalad päästavad lõhkisest peast.
Siim!
Hädaabi numbrite kasutamisel on oma väikesed nipid.112 võtab vastu kõik avaliku vägivalla kutsed. Tee oma kõne lihtsalt pisut värvikamas a la kukkus, lamab, veri ja tullakse vilkuriga. Neil on ka otseühendus politseiga.
Nüüd aga pildist.
Kui sa pildistasid meest peale kaklust, siis võid ta panna ju samahästi mõne moeajakirja kaanepildiks. Tugev mees ja tõenäoliselt vihase pildiga.
Ma arvan, et ainult situatsiooni pildistamine oleks õigustus KODANIKU pildistamisel. Aga selleks oleksid sa pidanud enne pildistama ja siis politseisse helistama. Mina olen pildistanud situatsioone ja olen nõus oma piltide eest ka kohtust vastust andma kui vaja. Aga siin blogis võid sa ju ajutiseltki kasvõi oma adrenaliinist vabanemiseks selle pildi ju üles panna. Äkki ongi moeajakirja jaoks LIIGA vihane pilt. Kui ta blogis hea välja ei paista, siis saad ju iga kell maha võtta. Pealegi pole blogid mingi avalik meedia nagi ajalehed.
Ma ei saa ikkagi aru, kuidas vahele ei julgeta minna aga naist ja väikest last ühe märatseva tigeda mehe kätte julgetakse jätta küll. Ja hiljem murda pead, kas näidata pilti või ei.
Miks ei muretse keegi selle pärast, mitu sinikat naisel on või mitu pauku laps pärast sai.
Valve!
Loe see artikkel läbi! Tegemist ei olnud kestva peksmisega, kuhu oleks vahele pidanud sekkuma. Lihtsalt üks ootamatu hoop näkku.
Foto jutt on aga sellepärast, et äkki oleks olnud võimalik seda julmust kuidagi piltlikult eksponeerida, seda julmurit avalikustada. Kindlasti oleks kui oleks õige momendi tabanud.
Kord nägin pealt üht tõsist peksmist. Noormees oli õhtupimedases Tartus virutatud tänavale pikali ja kamp teisi noori peksis teda jalgadega.
Tol ajal polnud veel mobiile ja korda pidasid miilitsad.Mina, õbluke naisterahvas, juhtusin seda õudust nägema kaugelt. Minu kõrvale jäi seisma üks keskealine mees, kes vangutas vaatepildi peale pead:”Prjama nagami!”
Mõtlesin hetke, nihutasin oma saunapambukese kaenla alla, pistsin sõrmed suhu ja vilistasin läbilõikavalt (ma juhtumisi oskan niimoodi vilistada).
Peksjate jõuk ajas seljad sirgu, vahtisid ringi ja sörkisid kuriteo paigast eemale. Kannatanu hakkas end vaevaliselt püsti ajama. Minu kõrval seisev seltsimees aga vahtis mind kirjeldamatus hämmingus näoga.
Jätsin ta sinna hämmeldama ja tõttasin “tuubikumi”, kus mul õppimine oli lauale jäetud.
Moraal: kurjategijad kardavad publikut, valgust ja võmme. Nii õpetatakse ja see toimib.
Aga minu arvates võiks selle 112 probleemi küll kuidagi meedias üles võtta, see on täiesti masendav… ma olen ka tahtnud tänavakaklust ära hoida ja siis ärevuses 112 helistades vastab tuim, monotoonne hääl, et helistage politseisse. Kurat, selle aja jooksul võib ka mõne inimese, kas maha lüüa või läbi peksta… Helistage politseisse, mule ei tule sellises situatsioonis politsei numbergi meelde…
Pole see 112-e süü, vaid süsteem on selline.
Lugesin http://www.reeede.blogspot.com.
Seal öeldakse, et USA-s liigub tänavatel piisavalt palju politseinikke, kes on valmis iga kodanikku häirinud küsimusega tegelema. Ühesõnaga, seal ei teki probleemi, et politsei hädanumber annab kinnist tooni ja paneb sind ootele (nagu selles Harjumaa majaründaja looski).
Politsei number on muide meil lihtsam kui häirekeskuse number - 110.
Kiirabi aga ennetava tööga ei tegele. Noh et helistad: “Tulge ruttu, siin kakeldakse, tõenäoliselt saab keegi raskel viga!!!”
teoreetikud.