Kuidagi hea oli ports raamatuid tellida. Lisaks uutele huvitavatele (või noh, mitte nüüd päris viimasel nädalal poodi tulnud, aga ikkagi) nagu “Freakonomics“, “The World is Flat“, “The Tipping Point” jne ka mõned, mis ammu läbi loetud, aga tahaks uuesti ette võtta e. siis Isaac Asimovi Asumi seeria. Ma pole ulmevaldkonnas väga kodus, aga on jäänud mulje, et Asimov on nagu ulme Coelho :) Mulle on tema kuidagi kõige rohkem ette jäänud ja sümpaatse mulje jätnud. Tüdruk pole kunagi suurem asi sci-fi fänn olnud (õigem vist isegi öelda, et ta polegi seda märkimisväärselt lugenud), aga “I, Robot”-i seeria küll meeldis. Endale kerkib Asimovi lugudest vist kõige sagedamini “End of Eternity” mälust tagasi pähe (olemas ka eesti keeles “Igaviku lõpp” nime all).
Asimovi eestikeelseid raamatuid leiab Raamatukoist.
Nüüd on ainult siis see puuduva raamaturiiuli probleem. Loen praegu Silvia Rannamaa “Kadri. Kasuema” seal lahendas Kadri probleemi nii, et võttis pappkasti, keeras selle aknalauale külili ja pani sinna sisse oma “Tsaar Saltaani” ning 6 numbrit “Pioneeri”. Et riiul liialt tühi ei tunduks võttis veel mõned lauajupid, keeras neile paberi ümber ja kirjutas otsa peale raamatu nime. DIY.
10 Comments
Silmapaistvatest asjadest oleks veel robotikrimka The Caves of Steel soovitada
No Siimukene.. Coelho!?
Räigemat solvangut Asimovi loomingu kohta oleks raske teha.. kui ehk teda näiteks Kertu Rakkega võrrelda.
Noh, Asimov on ju nagu Eminem või Coelho, et teatakse ja enamasti mingi “oh, hea” tunnustus. Mitte, et ma sisuliselt neid ühte patta paneks. Coelhot ei oska ma üldse ühtegi patta panna, ühe raamatu põhjal raske.
ning Tolkien on fantaasia Coelho
Tõsi ta on, Coelho mainimine viib libedale teele ja valede sõprade juurde… Kohvikusse bobo-juttu ajama…
no ma ei tahaks nüüd küll kellegi arvamust maha teha, aga Coelho kirjastiilis on mulle küll midagi sümpaatset mida ma ei saaks põrmugi madalamalt nimetada kui Asimov’it või Pratchett’it või Brown’i või ka hetkel A.Poltorak’i
nad kõik on head kirjanikud päris _oma_ shanris:)
ma pole küll asimovi ilukirjanduslikke teoseid lugenud, aga ’seal kus lõpeb maa’ ning eriti ‘vaade kõrgelt’ on küll päris kõvad raamatud. rohkem nagu esseed; sellel mehel olid igatahes huvitavad mõtted. soovitan.
aga mille koeljo siis Rannamaa on?
Rannamaa on Nõukogude naise koeljo.
ma näen siit uut indeksit sündimas… “Kuule, see raamat, mis sa viimati lugesid, kuidas oli - kui koeljo?” “Tead, polnud viga, poolekoeljone vähemalt”
Post a Comment