Väga tore jätk Guardiani lehtedel - The tyranny of reading - siin vahepeal toimunud arutelule, et Dan Brown on mingi wannabeintelligentide kirjanik :)
Since when did a regular quota of suitably serious reading matter become obligatory?
Reading must be about the only pastime that is pretty much universally seen as “good” and virtuous - so to say openly that you don’t like books puts you beyond the pale. For someone to say they don’t care for reading labels them as some kind of thickie pariah, fair game for any insult. To decide any such thing on the basis of one single trait seems both sweeping and snobbish.
Krahv siin võttis kah sel teemal sõna. Mina näiteks lõpetasin just Harry Potteri esimese osa üle lugemise. 3 korda õhem kui viimased 2 raamatut, aga lugemislõbu sama palju, kui esimesel korral.
3 Comments
loll jutt. tee oma “jäta meelde” korda.
“Jäta meelde” kohta - teeb viimase mootoriuuenduse ära, siis vaatab, mis seal häda on. Nädala jooksul, ma loodan. Brigadir vabandab.
Jälle sai jälgida huvitavat mainearengut ühe kirjaniku näitel: kirjanik kirjutab raamatu -> raamat saab populaarseks ja tõlgitakse igasugustesse keeltesse -> kiitvad arvustused, inimesed nimetavad seda oma viimatiloetudraamatute nimekirjas üsna uhkete nägudega (et on kursis viimase moe ja teemadega) -> raamatut hakkavad nimetama oma lemmikuks lauljad/näitlejad/avaliku elu muidutegelased (mainega “rumal” või “blond”) -> “targad” ja “brünetid” hakkavad suhtuma raamatusse põlgusega ja nimetama seda wannabeintelligentide raamatuks -> keegi ei julge enam mainida, et raamat neile tegelikult meeldib; kui seltskonnas võetakse teema üles, siis inimesed pööravad pea taeva poole ja vilistavad viisijuppi, mõned julgemad mainivad mokaotsast, et nad on küll seda lugenud (oli keskpärane meelelahutuskirjandus), kuid lihtsalt selleks, et “lõppudelõpuks teada saada, millest selline kära raamatu ümber”
Tuleb tuttav ette? ;)
Post a Comment