Ma polnud varem Coelhot lugenud ja lähenesin ehk sarnaselt nagu ma kunagi Harry Potterit lugema hakkasin. Kolm aastat peale suure haibi algust ja pikkade hammastega. Et siis meeldivalt üllatuda. Ma ei tea, kas tegu on “uue inimese uue aja Piibliga” nagu tagakaanel raamatu toimetaja Meelike Saarna kirjutab, aga sisukas oli küll. Miks mitte võtta tõsiselt raamatut, mis tahab aidata sul olla parem inimene? Aga kõige rohkem meeldis järgmine tsitaat:
Ringi rännates kogetakse taassündi kõige otsesemas mõttes. Tekivad täiesti uued olukorrad, päevad mööduvad aeglasemalt ning enamikel reisidel ei mõista sa isegi keelt, milles inimesed räägivad. Sa oled justkui äsjasündinud laps. Sa hakkad ümbritsevale palju rohkem tähelepanu pöörama, sest sellest sõltub sinu ellujäämine. Sa muutud palju avatumaks teiste suhtes, kuna raskes olukorras võib neist kasu olla. Ja iga kõige väiksemagi teene võtad sa jumalatelt rõõmuga vastu, justkui oleks tegu millegagi, mida mäletad oma elupäevade lõpuni.
Tuletas meelde, et peaksin rohkem reisimisega tegelema. Mitte ilmtingimata välismaale ja kaugele ja võõrasse kohta, vaid lihtsalt nädalavahetusel Eestis kuhugi mujale kui Tallinn või Tartu.
Tüdruk on Coelhot rohkem lugenud, ütles, et talle meeldis see raamat kõige rohkem. Raamatukois 178 krooni, keda ingliskeeles lugemine huvitab, siis Amazon UK-s£6.39 ja Amazon.com-is$9.75.
29 Comments
Ma kohe pean ise kommenteerima, et E. leidis Coelho väga naisteka olevat ja jäi mulje, et ta ei arva, et ma seda autorit tegelikult lugema peaks. Lubasin siis järgmisena FHM-i ette võtta (viimases muideks väga head Madis Palmi tehtud fotod Maarjast) mispeale E. pakkus, et see õige kirjandus on kusagil vahepeal. No ma ka ei tea.
mu portugali keele õpetaja teeb ikka iroonilisi märkusi Coelho loomingu aadressil, aga siis jõudis järeldusele, et ta populaarsus peitub inimeste vajaduses selliste ‘eneseabi raamatute’ järele. aga kui mu vaene õpetaja vaid teaks, et Eestis peaaegu Coelho = brasiilia kirjandusega.
Pole ise Coelho’t lugenud ja see tsitaat eriti ei innusta. Mulle meeldivad kirjutised ja filmid, mis mind otseselt või kaudselt puudutavad, millega sa tunned nagu mingit sidet. Aga see tsitaat on kuidagi kauge ja omakasupüüdlik, nagu mõne iseka heaoluühiskonna turisti nägemus asjast… :)
Kirjutasin mõni aeg tagasi oma muljetest Coelho lugemisel. Anneli - ma olen üsna sama meelt populaarsuse osas. Inimesed vajavad selliseid raamatuid. Tavaliselt on need pealkirjastatud selliselt, mis eeldab probleemi tunnistamist, Coelho on surunud aga klassikalised eneseabiraamatute teemad ilukirjanduse vormi, mis annab inimestele võimaluse ohutult ja endale probleemist mitte aru andes leida õpetussõnu, mis võivad aidata mõnest sõlmest lahti saada.
Kahma elu, teller
Teller, vaat nüüd sa üllatasid…
coehlo on nagu mcdonalds. enamusele maitseb ja on kiire. liiga palju süüa on kahjulik. junk kirjandus.
Tegelikult mürgiselt soovitada lugeda ka ajakirju Päikesetuul ja muid taolisi. Sisu on enamvähem sama. Neil latiino verega autoritel on üldse mingi seletamatu vajadus igasuguseid harjutusi välja mõelda. Loe parem klassikat: Loyola “Vaimulikke harjutusi”.
http://www.ccel.org/ccel/ignatius/exercises.html
apollos soodukaga 79.- lausa.
Ma sõin näiteks eile kiirmakarone. Maitsesid küll. Kunagi lugesin sammust Alkeemikut. Meeldis kah. Või äkisti peaks ikkagi iga päev hõrku lõheliha sööma ja Loyolat peale lugema? Noh, et poleks ei latiino ega kiir. Bah, kadakasnobismus.
coelho osas pärineb senikuulduist parim tsitaat (hinnang) lembit ulfsakilt, kes ütles, et vähelugenud inimesele tunduvad väga head raamatud…
Huvitav on see, et kui ma oleks kirjutanud, et lugesin mingi X krimkat või ulmeromaani ja oli päris hea, siis poleks ilmselt keegi eriti kobisenud. Piisab aga mainida Coelho ja kõigil on kohe miskit arvata.
Coelhot on suur osa inimestest ise katsunud. Suvalist krimkat või ulmekat aga mitte. Ulfsaki kommentaar on minu arvates väga pädev. Coelho ei kirjuta halbu raamatuid - need on lihtsad lugeda ja neil on mõte sees. See mõte aga on selline, mis minus näiteks vastumeelsust tekitab just oma vormistuse tõttu. Usun et maailmas on palju neid, keda sellest või teistest Coelho raamatutest leitud õpetused aidanud on, kuid siin tekib tahtmine tõmmata piiri kirjanduse ja eneseabiraamatute vahele. Erinevad eesmärgid, erinevad sihtgrupid.
Mul läheb iga kord karv turri, kui mõni intelligentsemapoolne isend leiab coelho enda jaoks hariva või lemmiku olevat, sest sel hetkel on kuskil maailma avarustes suur puudujääk tekkinud.
siimul on minumeelest selles suhtes õigus, et kui raamatust on kirjutanud Kroonika ja rääkinud Kõusaar ja Ulfsak siis on kõigil järsku olemas oma isiklik arvamus asja kohta.
enamus meist ikka ju nõustub tõdemusega, et väljaheide on väljaheide, ükskõik kui hästi seda ilustad :)
coelho on saamas paratamatuseks. kõik loevad ja ise ei taha lolliks jääda. pärast loed ja imestad kui nõrk on. tase on siiski kräpp kuubis. anoh, coelho on paras fleimiteema. whatever. igaüks lugegu seda mida tahab. vahet pole enivei. igaüks võib oma põhiseaduslikku õigust olla loll teostada oma vaba äranägemise järgi. demokraatia viga, et siukseid raamatuid põletada ei saa.
Teine asi - ma saan aru, et eneseabiraamatud on midagi häbenemisväärset ja parem oleks neid viisakas seltskonnas mitte mainida, veel vähem tunnistada, et oled neist mõnda lugenud. (Käed püsti, kui paljud pole lugenud seda “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”? Või mis iganes selle pealkiri polnud.)
Ehh, Siim, ära võta neid kommentaare liiga südamesse. Ise oled ju andnud võimaluse kommenteerida ja see tähendab ka seda, et alati ei kuule ainult kiitust… :)
P.S. Miks on vaja sõpru “võita”? See kõlab kui äri, kuidas ennast paremini müüa. Ma eelistaks neid (sõpru), kes leiavad minus midagi, mis nende jaoks väärtus on (ehk siis tõeline mina), ilma selleta, et ma peaks selleks pingutama (võlts). Siit küsimus, miks peaks üldse sellise pealkirjaga raamatut lugema?
Rebaseonu, not to worry. Ma ei nuta kodus praegu või midagi taolist, ma lihtsalt imestan. Ses mõttes, et mul pole eneseabi raamatutega erilist kogemust. Ei nende lugemise ega kommenteerimise ega kommentaaride lugemisega. Ja praegu jäi mulje, et need on midagi sellist nõrka, et noh sööd jah hommikuti mannaputru, aga sõpradele räägid, et hoopis asparaagusega quiche’i.
Ma arvan, et asi pole mitte selles, et eneseabiraamatu lugemine on midagi taunimisväärset. Eneseabi all läheb ju ka “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” jms kirjandus. Asi on selles, et Coelho kirjutab eneseabiraamatuid, mis on maskeeritud “päris” kirjanduseks ning liiga paljud inimesed võtavadki neid päris kirjandusena. See on nüri ja eksitav. Kui sõber räägib sellest, kui vaimustuses ta nüüd Coelhost on, sest tegemist on “jube hea” kirjanikuga, teeb see kurvaks. Samas kui ta kommenteeriks peale lugemist, et leidis raamatust mitmeid kavalaid nippe, mida oma elus rakendada ning et Coelho on vahva tüüp, kes oskab need nipid narratiivselt siduda, oleks mul oma sõbra üle hea meel.
Lugesin “Veronika otsustab surra” läbi aastaid tagasi, ingliskeelsena, enne kui suur Coelho-läbu siiamaile jõudis. Polnud viga. Olen ikka suure hulga palju mõttetumaid raamatuid elus läbi lugenud. Aga Alkeemik oli õpik ja sellisena ei kannatanud hästi lugeda. Rohkem proovida ei kavatse. Sealt lihtsalt pole midagi uut oodata.
kunagi Pilleriin mainis midagi oli vist ka sama kirjanik.. et tal ei ole nagu trotsist kohe tahtmist lugeda Hetkel Populaarseid raamtuid ja kirjanikke..
sama on minuga.. mine tea.. vahest me eksime selles suhtes.. aa olen näinud et olles jätnud kõrvale selle keskpärase trendi ja otsinud huvitavat ja uutset leiab pea alati midagi sellist ja üllatavat.. milles keskpärane oma haibitud staffi keskel isegi und ei näe..
olen näinud seda Potteri filmi.. ja kuigi öeldakse et see on raamatu kõrval jama.. ei tekkind mul isegi sekundiks soovi seda lugema hakata.. sama on eelpool juttu oleva kirjaniku raamatutega.. mainstream ruuls.. but not me..
IMHO !!!
Appi, mul kah naine avastas Coelho miski kuu-kaks tagasi, luges, kiitis ja muutus imelikuks. Hakkas jooma ja laaberdama ja väitis et nüüd tunneb elust palju rohkem mõnu. Et avastas endale vabaduse. No ma ei tea, 28a kotis siis istunud va?
Mul on hirm…
Ärge kuulake BC-d Harry Potteri koha pealt. Kuidas saab avaldada arvamust raamatu kohta, mida pole lugenud? Näinud vaid suhteliselt kehva ekraniseeringut (alles kolmas film läks heaks).
olles aegade jooksul kätte võtnud 3 coelho raamatut, oli “maagi päevik” ainus, millega ma pole siiani vist kusagitl 30-ndast lk-st kaugemale jõudnud. silmad jooksevad üle kirjaridade aga mõtted jooksevad mujale ja nii avastan pärast mõningast lehekeeramist, et ei mäleta sõnagi mis eelnevatel lehtedel aset leidis. samas eestis minu arvates coelho kuulsaimast raamatust “alkeemik” on mulle jäänud kõlama tsitaat - “kui sa midagi väga tahad, aitab sellele salamisi kaasa kogu maailm”. on ju küll eneseabilik, aga ilus mõte ikkagi.
nii tore diskussioon koeljo ja üldse raamatute ümber. meenub kafka tsitaat, mis ütles umbes nii, et iga raamat peab olema valus ja haiget tegema, muidu polegi mõtet raamatutel.
selline alternatiivne perspektiiv..
Eneseabiraamatutest pole kellelgi suurt kasu, muidu neid ei avaldataks sadade kaupa. Vahest ideed seal polegi nii halvad, kuid nende elluviimine nõuab tahtejõudu. :-)
Mis puutub Coelhosse, siis kõigepealt on juba tema kirjanduslik stiil vilets. Tunnistan, et ei suutnud teda üle paarikümne lk. lugeda, aga olen enamikku raamatuid lapanud.
Ideestikult new age’i müstiline roosamanna + käibetõed. Aga mida tahta inimeselt, kes tahtis 20. saj. tõsimeeli teha tarkade kivi?!
Kui ma tahan teada, kuidas müstikud mõtlevad, loen pigem keskaegseid originaaltekste, mitte Coelho lahjendust. (Taustaks: ise olen ateist, aga religioon on huvitav teema.)
Huvi Potteri vastu kadus siis täielikult, kui seda hakkas tonnide kaupa lugema üks tuttav, kelle lemmikbänd on Meie Mees.
Enne loen Pratchettit, kuigi ka nood raamatud kordavad ennast lõpuks, aga nendest on vähemalt mingi mõnus iroonia.
Fantastiline raamat! Piiblist on asi kaugel kuid siiski õpetab nii mõndagit. Eriti meeldis arutelu vaenlase kohta. Võiksin üsnagi pikalt kirjutada kuid parem on juba raamat osta nagu seda tegin mina. Coelho raamatutega on nii, et tuleks alustada Alkeemikust ning siis see sama mida siin mainitakse. Teisedki raamatud on minult pisaraid nõudnud. Kirjanik on tõeliselt kogenud mees ning teab mitmeid elusaladusi mida ta raamatute läbi inimestega jagada püüab. Eriti tundeline oli raamat pealkirjaga Istusin Pedra jõe ääres ning nutsin. Olenemata sellest, et ta mu lemmikkirjanike hulka kuulub on ka temal vigu, kuid kellel neid poleks. Geniaalne meeskirjanik.
Jäta kommentaar