Pullerits nõuab subjektiivsust
Esiteks, see objektiivsus on nii või teisiti illusoorne. Nagu on petlik tarbija kujutlus, justkui tähendaks ilus vorstinahk, et selle alla on surutud vaid parimad palad. Ja nagu on petteline kodaniku lootus, et seadused on loodud üksnes tema kaitseks.
Vot nüüd ootaks küll ajakirjanike ja teiste arvamusavaldusi, et kui palju meedia peaks ikkagi su/ob/jektiivne olema, kuidas subjektiivne meedia garanteerib, et ta pole lihtsalt ühe kitsa rühmituse (partei, lobigrupi) hääletoru, või on nad seda nagunii juba täna, kuigi keelduvad tunnistamast? Subjektiivseid lugusid on hea lugeda, neis on emotsiooni rohkem, aga ehk peaks siiski olema mingi tasakaal subjektiivsete kolumnite ja objektiivse(mate) uudislugude vahel?
Näib – ja see on siin öeldud aruteluks, mitte antud korralduseks –, et ajakirjandus peab end vabastama püüdliku objektiivsuse köidikuist. Peab lahti saama krambist olla erapooletu vaatleja, neutraalne kõrvalseisja, kiretu vahendaja.
Ahjaa, see torkas veel silma, et Pullerits viitab vaid USA väljaannetele. Tema ‘meerikalembus on ilmselt kõigile teada, aga kas siis head ajakirjandust mujal maailmas ei tehtagi? Või on Pullerits lihtsalt nii kallutatud, et kõikjal mujal on jama, mida ei peagi jälgima?
Priit Pullerits: Meedia murdku kammitsaist vabaks
Pulleritsu arvamust ei jõua hetkel lugeda ehk seda ei kommenteeri. kuid meedia on juba sellega subjektiivne, et valib omale sihtgrupi. mis on ilmselt paratamatu, sest kõigile meeldivat-huvitavat-loetavad-jne väljaannet on suht võimatu teha. samas peaks ajakirjanik siiski lugu kirjutades olema objektiivne ehk ainult info vahendaja rollis.
arvamuslood ja juhtkirjad on teine teema.
ma arvan, et ajakirjanikul, kes objektiivsust kammitsaks peab, on aeg uus väljakutse leida :) näiteks PR-töötajana, et siis ajakirjanikele subjektiivset infot jagada :P
Objektiivsust on sündmustest raporteerimisel raske saavutada. Liiklusõnnetust võib kirjeldada nii “autojuht ajas jalakäia alla” aga ka nii “jalakäija jäi autole ette”. Suhtumine on selgelt on erinev. Kuidas sa seda neutraalselt raporteeriksid ilma väsitavasse sõnamulinasse laskumata?
Aab - “toimus õnnetus”? Ehkki, äkki oli jalakäija igavene siga ja paljudele pinnuks silmas ning tema lahkumine parematele jahimaadele tegi mitmeid hoopis õnnelikuks, ergo - “toimus õnnelik”?
Küsida objektiivsuse järele on sama naiivne kui rääkida ajaloolisest tõest. Et mitte öelda - tobe.
“toimuma” on parasiitverb. “jalgur ja auto põrkasid kokku” oleks harjumatu, kuid sisult siiski tõene. (mitteigaveseks osutunud igavese sea puhul ehk ka “õnnestus õnnetus” ;))
aga -tiivsuste juures on peamine vormistus — subjektiivne sisu peab jätma maksimaalse illusiooni objektiivsusest. nii tekib ka võimalus harjutada ridadevaheltlugemist.
Minu jaoks on põhiküsimus see, kas me tõesti tahame meediat, kus “tõde” defineerivad suuromanike omakasu ja inimeste kõige algelisemad vajadused, või on tõde (ja tõe poole pürgimine) meile midagi enamat väärt?
Tegelt kirjutas sama … mu meelest Hõbemägi, midagi pool aastat tagasi. Pulleritsu point ei ole vist mitte niivõrd objektiivsust välistav subjektiivsus, vaid vajadus kirjutatavat/näidatavat/leelotatavat rohkem konteksti panna.
Sest juhul, kui a-kirjanikule töö tegemiseks aega ei anta (mis meiemaal kuuldavasti suht levinud), on tulemuseks pseudoobjektiivne “see-ütles-ja-too-ütles” lugu.
Näiteks tehnomeediast loen ma heameelega theReg’i, mis minumeelest sobival määral seob objek- ja subjektiivsust.
Ning mis puutub meerika-kesksusesse… siis tundub hetkel enamus meedia-arengute-diskust käima nimelt seal. Sama on tehnoloogiaga. Näiteks mitut euroblogerit keegi meist loeb?
ahjah, tegelt Hõbemägi päris ise ei kirjutanud, hoopis intervjuu oli temaga. http://www.ekspress.ee/viewdoc/D59EE1D13605E1C4C2256ED600344454
Asjassepuutuvas osas muideks räägitakse “pulleritslikust ajakirjandusmeetodist”…
mis on ajakirjaniku ja reporteri vahe?
ajakirjanik on laiem mõiste kui reporter. (nt. toimetaja jms)
v hea teema. Mind kyll huvitab, mis inimesed arvavad, kas ntx arvustus peaks ka pyrgima objektiivsuse poole? Mina arvan, et see on suht võimatu. Inimsed ju vaatavad, et kes kirjutas, kelle arvamus see on, ja siis otsustavad, kas usaldada või mitte. Aga siis kohtad jälle tegelasi, kes on kohutavalt solvunud, kui kuulevad, et arvustaja ei yritanudki “objektiivne” olla…
Haa! Arvustus on ju hoopis teine asi, tahaks näha, kuidas seda objektiivselt teha. Nii palju kui mina aru saan, siis kunsti pole võimalik objektiivselt arvustada, sest seda ei saa kuidagi mõõta või kaaluda ja isegi stiilidesse, vooludesse jms. jagamine on üks suur bluff :) Sel samal põhjusel on võimalik muidugi ka igasugu saasta kunsti pähe esitada.
Ja ma pole üldse vastu, et kolumn oleks kallutatud. Minu jaoks see ongi koht, kust ma tahan lugeda ajakirjaniku arvamust millegi kohta, sest tal on eeldatavasti teema kohta rohkem infot kui minul. Seal saab ta välja öelda isikliku arvamuse, mida ta ehk uudisloos ei saa teha, sest pole piisavalt tõestusmaterjali. Aga olen nõus lugema igavamaid, kuid tasakaalustatumaid uudiseid. Ma pole nõus, et keegi saab teatud teema vaid oma eelarvamustest ja veendumustel põhinenes esitada. Ja seda päevast-päeva, nädalast-nädalasse. Nii võiks ennast lehte munsterdada ka mõne ekstreemliikumise vennaskond ja Pulleritsu noogutuse saatel mõne teema lihtsalt monopoliseerida. Sest on intrigeeriv ja müüb. Aga samal ajal kallutab kogu lugejaskonna arusaamad viltu.