Märkusi pühadeajast
Jõuluõhtu on eriline. Telekast lastakse sel puhul minu arvates maailma kõige nõmedamat videot - David Bowie ja Mich Jagger “Dancing in the streets”. Millele järgneb Dee Lite’i “Groove is in the heart”. Lugu, mida ma vihkasin julgelt 5 aastat, kui see kunagi 90ndate alguses välja tuli. Hiljem hakkas see nii meeldima, et võtsime selle isegi ühe toonase tantsukava (jah, tegelesin nooruses ka ee… shõutantsuga) taustamuusikaks. Nüüd on see sama lugu vist omandanud (halva?) kuulsuse kui lugu, mille nõrgem DJ võtab appi siis, kui rahvast kuidagi muidu tantsima ei saa.
Mis kasu on sellest, kui kaal näitab jonnakalt 80 kilo nagu varem, aga peas tead, et mitte kunagi pole see 80nd jagunenud nii nadisti peki kasuks. Olgu neetud laiskus.
Oma perega on ikka kõige parem. Mitte kogu aeg ja igal pool, aga jõulude ajal vanemate juures, kui kõik on koos ja ongi lihtsalt hea. Väikeõde tantsis kõigi suureks vaimustuseks iiri riili, eriti äge!
Omaette teema, mis ilmselt juba mitmetele inimpõlvedele teatud segadust on valmistanud, on see, et kus siis ikkagi jõuluõhtud ja -päevad veeta. Minu vanematel vist tegelikult küsimus väga üles ei kerkinudki, sest isal polnud põhjust kodusaarele sõita. Seni oleme püüdnud ikka mõlemaid vanemaid rõõmustada, kuigi seekord üllatas Tartu piiril tihe piimjas udu, Tüdruk lasi enam-vähem roolist lahti ja tuututas, et “nii, lähme tagasi”. Suristasime ikka kenasti 60-70ga kohale.
Millal teie viimati vannis käisite? Aga endale küünlavaha peale valasite? Üldse ei erutanud. See viimane.