Kriitika: spämmist ja seaduslikkusest kirjutamine
Äripäeva jaanuari ITee-s kirjutab Tõnu Runnel Krabist “Kuidas seaduslikult spämmida?” Sellel pikemalt ei peatuks, et “seaduslikult” ja “spämmida” on nagu üsna vastandlikud ja ega see väga hea kooslus pole. Aga kui ta jutu uuesti üle lugesin, siis noh… mõnes kohas öeldakse selle peale “istu, 2″, sest teemast on mööda kirjutatud.
Alustuseks räägib ta sellest, kuidas spämmifiltrid on juba väga tublid, olemas ka ründavad filtrid. Lisaks kirjutab ta USA-s vastu võetud seadusest Can-Spam Act, mis meilireklaamindust reguleerib, EL e-privaatsuse direktiivist. Siis veel Habeasest, mis aitab spämmifiltritest mööda saada. Ja lõpetuseks mudelist, mida ka ise (tööl) katsetanud oleme e. panna välja auhind, küsida inimestelt mingi küsimus ja lasta neil sama võistlust ka sõpradele soovitada. Seda on Eestis päris mitmed firmad ülimalt positiivsete tulemustega kasutanud.
Miks ma siis rahul pole selle jutuga? Sest tegelikult oli ju küsimus konkreetne “mida ma pean tegema, et saaksin klientidele ja tulevastele klientidele e-postiga reklaami saata, aga nii, et ma seadusi ei rikuks.” Selle kohta on Tõnul tegelikult vaid üks lõik (veebiversioonist välja lõigatud):
Nimelt on vaja ärieesmärgil isikuandmete salvestamiseks ja hoidmiseks vastava isiku nõusolektu.
Mida oleks võinud taolises artiklis kirjutada?
Esiteks sellest, kuidas kuidas inimeste andmeid koguda. Näiteks kui inimene teeb poes endale kliendikaardi, siis saab ta ka ära märkida, et reklaami sooduspakkumiste kohta soovib emailiga. Sama asi veebisaidil registreerumisel. Hiljem peab sul olema võimalik näidata, et sul on inimese nõusolek olemas. Hakkasin nüüd mõtlema, et pole vist eriti Eesti saitidel kusagil näinud kasti “Soovid emailiga teadet, kui meie sait uueneb /uued tooted /sooduspakkumised /uus kirjatükk /misiganes välja tulevad?” Kaotatud võimalused.
Näiteks needsamad kampaaniad, mida Tõnu oma kirjatüki lõpus tutvustab, ei mäleta, et oleksin Mahabra lehel pidanud tegema linnukest kasti “Jah, tahan edaspidi pakkumisi saada”. Ometigi on neilt reklaami tulnud.
Ja teiseks sellest, et inimesel peab olema võimalik tellitud reklaamist loobuda. Lihtne “Ei taha rohkem reklaami” nupp iga kirja lõpus.
Edasi võib juba rääkida sellest, kuidas inimesed sind filtritega tõrjuda (isegi, kui nad on kunagi öelnud, et on nõus sult reklaami saama) üritavad ja mida võiks/saaks/tuleks teha, et ikkagi postkasti jõuda ja tähelepanu tõmmata. Alustada võiks kasvõi soovitusest oma pakkumised, kuukirjad jne. millegipoolest tõesti huvitavaks teha. Isiklikult enam-vähem ootan vist vaid klubi Tallinn nädalakirja, kusjuures ma ei ole isegi nende aktiivne klient. Sellepärast, et neil on huvitav jutt.
Igavad pakkumised firmadelt, millele ma olen “jah” öelnud, kisuvad aga näppu “Block” nupu poole, mis tähendab, et edaspidi satuvad neilt tulevad kirjad mu “Junk” kausta.
Nüüd võiks keegi e-posti marketingi kogemusega tegelane edasi kirjutada ja rohkem asjast.
Tõnu, löö tagasi :)
Njah, eelarvamustega loen sellise blogivastase :) artikleid. (kuigi AM-s avaldatud artikkel suunas mind krabi lehele ja sealt edasi juhtkirjade seast leidsin mõndagi huvitavat) Ausaltöeldes ei lugenudki sellise sügavuse ja mõttega, aga suund eesti turul liigub kindlasti selles suunas mida eelpool kommentaaris kirjeldati. Kindlasti on lähituleviku küsimus, kui uudiskirjad hakkavad laiemalt levima. Kindlasti on sellisel juhul ka inimesel endal võimalus valida, millist infot ta valib ja tahab. (linnuke kastikesse, nõusolekut küsiv telefonikõne, ankeedid, registreerimised…) Info on võtmesõna. Kui praegu on meiesuguste infohullude pärusmaa see, et me teame enamasti sammuke varem kõigest kõike (kinldati olete isegi netist midagi varem lugenud kui asi suure kella külge pannakse), siis tulevikus võib ennustada kogu ühiskonna suuremat informatiseeritus. Ei oska arvata, kas ellujäämine sõltub infoomandamise hulgast, kuid teatava konkurentsieelise annab see kindlasti.
Ma nüüd panen ka hullult teemast mööda, aga SPAM-i kohta oli muide ka viimases Tele2-e kliendilehes artikkel.
Ma ei viitsinud seda üldiselt läbi lugeda, sest enamvähem tean, kuidas SPAM-ga võidelda. Mis aga mind asja juures häirima jäi, oli see, et artikli kõrval oli pilt SPAM lihast ning pildi allkirjaks oli midagi sellist, et “Spam tähendab rämpsposti, aga USA-s on ka selle nimeline lihatoode müügil”. Iseenesest see ei ole vale, kuid uurinud asja inimeste käest USA-s, siis tegelikult rämpspost on oma nime saanud just selle lihatoote järgi. Seda tänu sellele, et seda toodet tuli ka aknast ja uksest meeletutes hulkades.
Artikli juurest jäi aga selline mulje nagu need poleks omavahel kuidagi seotud.
The SPAM story: http://www.cusd.claremont.edu/~mrosenbl/spamstory.html
Hei, Siim. Saan su kriitikast aru — soovisid leida artikli sisust pealkirjas esitatud küsimusele vastust, ei leidnud aga muud kui ühe lause (mis on samas sulaselge süvenematus!). Ja paraku lähevad arusaamatused rohkem Äripäeva kui minu kapsaaeda.
1) Äripäev kutsus mind eelmise aasta novembris oma seminaril vastava pealkirja all ettekannet tegema. Tegingi, kuigi pealkiri oli suht ebameeldiv. Eriti aga läksin, kukutasin pealkirjas esitatud küsimuse ümber — seaduslikult EI SAA spämmida! Et kuulajaskond moodustus ärirahvast, kellel kripeldab pidev turundusvajadus (sh. e-otsepostitus) südame peal, siis rääkisin neile sellest, kuidas spämmimine on vastik, mõttetu ja soovitule vastupidiselt toimiv tegevus — filtrid tõmbavad su kirjad prügikasti, inimesed vihastavad, kui see prügikasti ei lähe ja nüüd on lisaks kõigele see tegevus ka otseselt seadusvastane.
2) Ja leida artiklist vaid lausejagu vastust pealkirjas esitatud küsimusele? Vähe, Siim! :) — Kui 2/3 artiklist räägib spämmimise mõttetusest ja selle majanduslikust riskantsusest, siis viimases kolmandikus (1/3!) kirjutisest pakkusin turundajatele jätkuvaid võimalusi E-OTSEPOSTITUSE (spämm või mitte) läbiviimiseks: a. liitumissüsteem b. Habeas, c. isiklikud kanalid.
3) Kahju jah, et Äripäev nõudis sellist pealkirja. Aga ma saan ka nendest aru. Poleks ju üldse nii intrigeeriv kirjutada teemal “Kuidas seaduslikult ja efektiivselt e-otsepostitada?” Seda esiteks. Ja teiseks — ära loe seda artiklit Äripäevast. Nad lammutasid selle laiali — sissejuhatus on kadunud, alapealkirjad kustutatud, lõpp ja mõned kohad keskel oma suva järgi kokku pandud. Sa ise töötad meedias, sa tead, mida toimetajad tekstidega teevad — nad toimetavad. Loe Krabi juhtkirjast, seal on palju rohkem säilinud.
Niisiis: saan aru sinust, saan aru Äripäevast, aga pagan — vana vaidleja nagu olen saan endast ikka kõige paremini aru :/
Eesti Tarbijakaitse Liidu kodukal kirjutab digikaameratest keegi
Siim Teiler. Teller- sinu sugulane ehk ? :P
* Anonüümsuse pärast kustutatud. Toim. *