Mul on unistus. See unistus on üsna Kopenhaageni sarnane. Mul on unistus, et kunagi on Tartus ja Tallinnas (ning ka mujal Eestis) rattaga nii mõnus ja mugav liigelda, kui selles linnas. Amsterdam olevat teine hea näide, kuid seal pole ma käinud.
Kui New York püüab vaikselt sinnapoole arenema hakata, siis miks mitte meie “suurlinnad”? Ah jah, unustasin ju, et Tartus tuleb vana bussijaama kohale uus kaubanduskeskus koos 300 parkimiskohaga. Tallinnast ei räägi.
18 Comments
Amsterdamis rattaga sõitmine on suht kreisi, muidugi autoga oleks veel hullem. Selline tõeline trügimine ja silmad peavad kukla taga ka olema. Kuigi turistid pidid ka jala käies trammi alla jääma (tramm tänavaliikluses, muide, tundub teatava tsivilisatsioonitaseme näitaja olema, võiks meilgi püüda neid natuke kõpitseda, poleks jalgrattaid vajagi).
Tallinn pole Euroopa mõttes päris normaalne linn, siin on tänavavõrk tasakaalust väljas - on mõned suured teed, mida tehakse võimalikult suureks ja väikesed teed, mis ei vii kuhugi. St, jalgrattaliikluse võimaldamiseks peaks need väiksed tänavad kuidagi ära ühendama.
Ja kultuuriliselt on jalgrattaga sõit meil ikka rohkem tudengite ja ektravagantide rida - suuremas osas Tallinnast ei käi tööinimene ka jala hea meelega, rääkida siis veel rattaga vuramisest. Suund tundub siin olevat ikka rohkem Ameerika (või Aafrika?) sarnase stiili poole, kus teenindus koguneb kaubanduskeskustesse, sellest väljaspool on avalikeks kohtadeks ainult autoteed ja ilma autota pole midagi võimalik teha. Kodu ümber paned elektritara, väravale turvafirma logo ja elad õnnelikult.
Berliinis olid DB jalgrattad, mis Ä0.1 eest vist 5 minutit sinu käsutuses oli. Ja neid oli päris piisavalt. Lihtsalt helistad ja sõidad, ratta jätad sinna, kus heaks arvad. Väljanägemiselt olid nad piisavalt teistsugused ja üpris vandaalikindlad ka. Aga noh, see oli Berliin ka.
helsinkis olid ka need avalikud rattad, täitsa korralikud loomad sealjuures ja täitsa tasuta ka kui nad õigesse kohta tagasi toimetada (töötasid lunaga). aga need laenutuspunktid olid ainult kesklinnas ja tudengid kasutasid neid peamiselt siis kui öösel õnnestus viimasest rongist maha jääda. nii oligi nende õigesse kohta tagasi toimetamine raskendatud, ühel tüübil oli kolm sellist ratast oma ühikatoas.
Ja kõikse moodsam trammivärk on Strasbourgis, trammid sõidavad nii nagu arvuti ette näeb. Lisaks on igal pool ka jalgratturid. Ja Kopenhaagen - tõesti väga inimsõbralik linn, seal sõitsid ka ametnikud ja äriinimised pintsakute lehvides oma vanade ratastega ringi.
Gentis on mõned ühiskondlikud rattad lihtsalt vabas kasutuses, ainult kollaseks ja oran?iks värvitud. Samas oli sealse ülikooli juures ka töökoda, kus igaüks sai oma ratast parandada - nii varuosad kui tööriistad on tasuta.
Muuseas, need Helsinki Citybike’id on spetsiaalselt nii ehitatud, et ükski jupp teistele ratastele ei sobiks (Ida-Euroopa värk, siin ikka varastatakse) ja konstruktsioon oleks robustne. Täiskummidega peaks nad ka olema.
Mulle meeldib, kui eesti linnu suurlinnadeks kutsutakse :). Aga tõsi ta on, et näiteks isegi Tartu ei suuda teha jalgrattakasutust aktiivsemaks. Ise olen Atlantas autodega võidu jalgratastanud viimased 4 kuud, vältides kiivalt autoteid, sest seal ei ole lihtslt võimalik sõita. Siin veel see hull (või siis sportlik) külg, et tasast maad on väga vähe.
Tuli veel üks asi meelde. Atlantas on iga bussi ees jalgrattakinnitusmonstrum. Ei ole seda võimalust kasutanud küll, ent huvitav mõte.
Kui u. aasta eest Njuujorgis käisin, nägin pealt rattakulleri ja taksojuhi vahelist jõhkrat kaklust, mida saatis nende lõunamaisele temperamendile omane lõugamine.
Mu meelest iseloomustab selle linna liikluskultuuri (võistlev) hoolimatus - kuningas on see, kes suudab teistest kõige vähem välja teha. Või siis istub lihtsalt kõige suuremas masinas, millest on raske mitte välja teha, mistõttu tundub, et bussijuhid ruulivad liikluspildis ülbete jalakäijate järel ja hullude jalgratturite (sest ilma hull olemata ei saa seal rattaga sõita) ees teisena.
see on tegelt k6ik loll jutt et rattaga-rattaga.
eesti kliima lihtsalt ei v6imalda enamuse aastast rattaga s6ita..
nii et unustage 2ra…
kas njuujorgis peale taksode ja limude mingeid muid autosid ka on (sorry, teemast välja)
Minu igaastassed loomkatsed näitavad, et eesti kliima võimaldab rattaga sõita lume ärasulamisest kuni uue mahasadamiseni. Ehk siis umbes aprillist novembrini. Ehk siis umbes 2/3 aastast.
Tõsi see on, et näiteks tallinnas peab ratta kui ühistranspordi harrastaja natuke hull ja friik olema. Foori taga vaatavad lipsuga onud liisitud Corolladest sind nagunii üleolev-haletseva muigega nagu napakat.
Sasha, miks eesti kliima ei võimalda? Olen ise elanud peaaegu kesksoomes ja seal käisin aastaringselt rattaga ca 4km kooli, alla -15 viidi autoga. Selline siledate kummidega logisev meestekas oli mille pedaalpidur ainult blokki oskas minna, seda eriti lume/jää peal.
no ma panen ka pori ja vihma mittes6idetavaks ajaks…
lihtsalt see jutt et n2e l6unaeuroopas/amjeerikas tehakse nii…et me peame ka nyyd tegema… et see on tihtipeale jura… tuleks vahest m6elda ka kliima erinevuste peale
Sasha, ära jonni, ka Skandinaavias sõidetakse palju pikem aeg, kui vaid kolm suvekuud, rattaga. Ka Eesti kliima lubaks vabalt, isegi kui jätaks kõrvale need päevad, kui sajab vihma või on liiga porine.
Rattaga on rullnoksil lihtsalt alandav sõita. Kui see just pole 25keegune ja viie tolli laiuste kummidega. Siis läheb aga asi sõitjale ebamugavaks. Ongi kõik, ei mingit müstikat. Enamus on kõnelnud, paar närust intellektuaali Tartust ei loe ;)
need rattad seal Kopenhaagenis on vangide tehtud. Mu meelest võiks ju Eestis samamoodi vange tööle rakendada.
iseenesest saab ikka talvel küll kenasti rattaga sõita, eriti kui osta naelkummid rattale. aga no tallinnas on see rattaga sõitmine ikka suht suitsiidne värk.
helsinki. kui ma eelmine kord helsinkis käisin, siis ma spetsiaalselt jälgisin. linnas pole mitte ühtegi kohta, kuhu ei pääseks mitte üksnes jalgrattaga, vaid - pange tähele - jalgrattaTEEL. jalgrattateed on seal kahesugused: eraldatud kõnniteest (paikneb siiski reeglina selle läheduses ja sellega paraleelselt) ja kõnniteega ühildatud. viimasel juhul eraldab seda jalakäijate alast kollane märgisriba või (mis oli ootamatult ilus) graniidist märgendkiil (mis loomulikult teepinnast ei eendu).
ehitada kõnniteega koos väja sõidurada ka jalgratastele pole eriti kallis. piisab kui kõnnitee on vähemalt 3,2m ja soovitavalt 4,3m lai (EVS 843:2003. Linnatänavad). märgistust tuleks uuendada iga paari aasta tagant, samuti paigaldada lisaks mõned liiklusmärgid (ettevaatust jalgratas, ülekäik jalgrattale, jalgratta sõidurada). see kõik ei ole ju väga kallis.
täpsustaksin oma mõtet. probleem pole siin mitte tehniline, isegi mitte materiaalne. probleem on ideoloogiline. asi on mõtteviisis. tähendab: jalgratta teede rajamisel ei saa lähtuda küsimusest, et kui palju meil on tartus jalgrattaid või et mitu kuud aastas saab merekliimalises parasvöötmes sõita jalgrattaga.
jalgrattateed kas ON või EI OLE. ja Tartus näiteks ei ole.
Ma usun, et siia võiks veel lisada praeguse mõtteviisi, et teeme jalgrattatee sinna, kus on lai kõnnitee, millest saab pool ära haugata. Aga üldse pole neid selliseid laiu kõnniteid ühendavaid rattateid.
Post a Comment