Minu arusaamist järgi keskmisest edukam (loonud vähemasti kaks veebiga seotud kasumit tootvat firmat, mille siis edasi müüs) tüüp LoÔc Le Meur kirjutab mõtteid mida silmas pidada oma firma loomisel:
#1 The idea has no value
#2 Find the best people and trust them
#3 Work always long term rather than short term
#4 Respect and talk to your competitors
Täna Koyaanisqatsi, homme Arne Oit - 75, kindlasti on ka neljapäeval midagi, mida ma unustanud olen. Millal on 6.dets 00:00? Kas öö vastu laupäeva või öö vastu pühapäeva? Ehk millal ma kinno pean minema!
Lisa: Ma ei teagi kumb mulle rohkem meeldis, kas muusika või film. Vist film, see tekitas rohkem mõtteid. Muusika oli hea taust, mis vahepeal liiga intensiivseks muutus. Pea avakaadritega meenus hommikul loetud artikkel (mida praegu kuidagi leida ei suuda), kus teadlased arvutasid välja inimeste tarbimiskoguse või midagi taolist. Ühesõnaga selle, kui palju me üle tarbime. Samas ei olnud film otseselt masendav või frustreeriv, oli pigem põnev näidates kuidas kõik on väike ja muudkui korduv.
Ja huvitav fotograafiline oli kah. Pani mõtlema, et kas igal ajastul (kasvõi kümnendil näiteks) oma mingi kadreerimis/filmimis/pildistamisstiil, et saab leida ühiseid tunnuseid, mille alusel enam-vähem öelda, et “see on kaheksakümnendatest”? Või on asi pigem selles, et tol ajal kasutatud tehnika (film) on üsna äratuntavate toonidega? Algus meenutas igaljuhul mulle sama ajastu ulmefilme, kus tegevus toimub salapärastel võõrplaneetidel.
Kaks sõnumit on mul. Esiteks, Kalev on ikkagi oma “Kalev”-nimelised firmakommid nässu keeranud. Sisu on pehme ja skoholaad laguneb ümbert. Ei tea kas uus tootmisliin ongi selline või lihtsalt seadistamine paigast ära. Vanasti olid mõnusad kõvad ja shokolaad ümber paks ja kõvasti küljes. Paar korda ostan veel lootuses, et asi paraneb, aga…
Ja siis selline mõistukõne. Kuidas suhtuksite, kui ostate endale auto ja salongis rõõmsalt õhetavana äkki küsitakse: “Aga teate, kuidas teil oma uue autoga oleks veel mugavam sõita?” Ning siis teatatakse, et tegelikult võiks toolid kah osta, et kohe palju mõnusam. Tundub eksju totter. Aga mis pagana pärast siis voodimadratsitega nii on? “Ostke meie ülihea madrats!” Siis väikses kirjas “Soovitamekakattemadratsitmuiduonsitt”.
Lehekülg abielunaise päevikust:
————————————
Laupäeva õhtul käitus mu mees imelikult. Olime kokku leppinud, et kohtume linna popimas kohvikus. Olin olnud kogu päeva shoppamas sõbrannadega ja arvasin, et ta on veidi solvunud, sest hilinesin veidi. Siiski ei öelnud ta midagi selle kohta.
Vestlus ei edenenud, ta oli kuidagi vaikne. Tegin ettepaneku minna kuhugi vaiksemasse kohta, kus saaksime vestalda. Ta oli sellega nõus, kuid oli ikkagi üsna vaikne.
Küsisin talt, et kas tal on mingeid muresid? Vastas, et ei midagi .
Küsisin, et kas on minu süü, et ta on vaikne ja tõre. Vastas, et pole häda midagi ning ma ei peaks muretsema.
Koju sõites ütlesin talle, et armastan teda. Ta naeratas ja jätkas sõitu. Ma ei suuda mõista tema käitumist ja ei saa aru, miks ta ei vastanud minu armuavaldusele.
Kodus tundsin, et oleksin nagu mehe kuhugi uttu kaotanud, nagu ta ei tahakski mind enam leida. Ta ainult istus ja jõllitas telekat; ta mõjus kuidagi kauge ja võõrana.
Lõpuks otsustasin minna magama, mees järgnes mulle 10 minuti pärast ja üllatusena vastas minu lähenemisele ning me armatsesime; kuid siiski
tundus ta kuidagi eemalolevana.
Otsustasin, et ei kavatse seda enam kauem kannatada ja tegin ettepaneku asjast rääkida. Märkasin aga, et ta oli juba tukastunud. Nutsin end
magama.
Ei tea, mida teha. Olen nüüd kindel, et mehel on teine naine. Mu elu on katastroof.
Rida abielumehe päevikust:
————————————
Laupäeva õhtu: täna Kalev kaotas, aga õhtul sain õnneks keppi.